Võiks lühidalt ja huvitavalt sedastada, et Tarlapi tekstid on
kantud tööst ja kirjutamisrõõmust – mingi vend lihtsalt vehib
kirjutada, suurema lootuseta laiema lugejaskonna ette saada
(maakonnalehed, ajakiri Favoriit – kui palju inimesi nende peale
ikka satub). Ja Tarlap on selle töörõõmu käigus katsetanud,
kirjutanud nii kosmoseulmet, õudust, krimijutte kui ka
muinasjutulikke lahendusi; puhta žanri viljelemise asemel pannud
tarlapit.
Hämmastaval kombel on selles kogus üks lugu kaasaegse Eestiga
seotud (iroonilisel kombel on pealkirjaks “Jutusta mulle
Prantsusmaast”; tegemist ehk üldse autori ühe vanima tekstiga?),
polegi varem Tarlapilt lugenud vaid Eestiga seotud teksti (nojah, see
“Lõhestusjoon” on ikka midagi muud), muidu tal ikka
ameerikapärased nimed jne. Ühesõnaga, rahvusromantikat Tarlapi
tekstides ei tähelda, oluline on inimene kui selline (ahjaa, üks
tekst on ka biorobotitest), tema vabadus ja valikud. Lugude
romantiline külg on üsna camplik, ikka paatos ja macho üheskoos;
samas muidugi naistegelasi niiehknaa napilt. Huvitaval kombel puudub
lugudest Tarlapile muidu nii iseloomulik tekstis kaldkirja kasutamine
(mõnus!).
“Pisut paremas olukorras oleks Peter vist laginal naerma hakanud. Kas nii sündisidki rahvuskangelased? Ühed vihkasid teda vastupanu pärast, millest ta polnud undki näinud, teised austasid teda selsamal põhjusel. Ja tüdrukud kinnitasid tema pearaha kuulutavatele plakatitele vargsi lilli. Tundus otse vapustav, missuguse üksmeelega pidasid täiesti erinevad ja omavahel vaenutsevad inimesed teda kellekski, kes ta kunagi polnud olnud ega ka eales saada kavatsenud.” (“Legendid elavad edasi”, lk 189-190)
Kogumiku toredaimad tekstid on vast need kolm. “Lõikuspidu” on
ehk düstoopiline kild kontrolliühiskonnast ja pakub huvitava
äratundmise, et kui opositsioonist välja kiskuda mõtlevamad pead,
võib järele jääda juhitamatu pööbel, kes märatsushoos on üsna
pidurdamatu. Muidugi, iseasi, kui pika loomeeaga on ajudeta
opositsioon. “Legendid elavad edasi” on pooleldi humoorikas
fantasylik lugu eksikombel kangelaseks saamisest ja mis sellega kaasa
tuleb. “Vihkamise suund” on üsna klassikaline kosmoseaction, on
võimsad intriigid ja traagilised kangelased, kohe tead, et... ei
lähe hästi; küll aga saad siit tarlaplikke mõtteteri võimu
eksisteerimise kohta.
“Ning põrkudes kokku seletamatuga, meenutas inimkond iga kord taas hirmunud last, kes on teinud teo, ent mõistab tagajärgi alles hiljem. Endiselt oskas ta kõige vähem karta oma ohtude põhiallikat – kogu tehnilise progressi kiuste muutumatut iseennast.” (“Vihkamise suund”, lk 243)
Vahepeal algatas Fantaasia miski eesti ulmeklassika sarja (selgub, et
“Eesti fantaasiakirjanduse tippteoseid”), kus ilmusid Hargla ja
Tänavi jutukogud; ehk võinuks käesolev Tarlapi varasemate juttude
kogu niisamuti seal ilmuda? Või siis vastupidi, oleks praegu
Sündmuste Horisont kahe numbri võrra rikkam. Aga see on muidugi
loba. Kaanekujundus on veidralt läila, raske uskudagi, et autor
midagi sellist kaanele lubas valida. Kuid eks ole kummastavad
kaanekujundused Fantaasia kirjastusele kurvaks traditsiooniks (ja
tõepoolest, see kirjastuse kaanepoliitika kallal virisemine on
tüütu).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar