Andrew Miller "Pure" (2012)

Ajalooline romaan ilma igasuguse üleloomuliku elemendita. 1785. aasta Pariisis saab noor insener ülesandeks lammutada vana surnuaed koos seal asuva kirikuga. Surnute luud tuleb transportida mujale ja kasvava linna poolt neelatud mürgise auraga surnuaed rehabiliteerida. Insener tuleb tööle rohelise ja ebakindlana. Üsna pea saab selgeks talle antud ülesande raskus ja keerulisus.
   Ajaloolised romaanid on väga huvitavad, eriti Pariisi puudutavad lood. Mulle meeldib selline ajaloo hõng ja romaanis on see ka edukalt edasi antud. Kaanele on vulgaarselt palju kiidusõnu visatud, aga eks need ole ka ära teenitud. Pealkirja on raske selgitada. Pure, ehk puhas. Ehk tähendab see maa surnutest puhastamist või inimlikku puhtust, mis kõige raskuste keskel end ilmutada laseb? Lugu toimub ise inseneri vaatenurgast, kuigi vahel saame näha ka kõrvaltegelaste silme läbi. Sisekaemus ei suru end peale, voolab loomulikuna. Toimuvad armastuslood, toimuvad vägistamised. Pariis.
   Nagu ei oleks surnuaia tühjendamine ja kiriku lammutamine iseenesest piisavalt tundlikud teemad, hargneb selle taustal ka revolutsiooni tegevustik. Sellele ei pöörata otsest tähelepanu, kuid üldiselt saab kokku panna Prantsusmaa revolutsioonieelse meelestatuse ja üsna pea plahvatava sotsiaalse pinge. Pole pikka aega puhast, ajaloolist romaani lugenud ja tunne on hea. Ka on üllatav, et tegu pole prantsuse kirjanikuga. Raamat voolas omas rütmis, isegi kahju et see lõpuks otsa sai. Hea.