Juhan Liivi luuletused (1919)

 Kord aastas tuleb ikka Liivi lugeda ja senitundmata poeesiat avastada.

Sest, miks mitte.

Ei näe enam! 

Ma olen pime, ma ei näe enam,
mul palju valgust oli vaadata,
siis kadus usku ja kadus valgus ka -
ei näe enam! 

Ma olen pime, ma ei näe enam,
mul palju oli tunda korraga,
rind põles, leekis õnnes lõpmata -
ei tunne enam! 

Ma olen rumal, ma ei mõista enam:
mul paistis selgus tähtepiiri alges
ja merepõhi näitas päikse valges,
kuid kõik läks pimedaks, kui süda kalges -
ei mõista enam! 

Ma olen pime, ma ei näe enam,
mul palju valgust oli vaadata,
siis kadus usk ja kadus valgus ka -
ei näe enam!
(lk 15)

Vask oli taevas mu üle

Vask oli taevas mu üle,

maa põudne, kumisev raud,

ja ise kõndisin ümber

kui vankuv, elav haud.

(lk 17)

Lilleleid. 

Küll oli ilus lilleleid!
Naerateleb päikserind.
Lilleleidja kenam neid -
lilled on nad mõlemad,
päiksepaistel põlevad,
hüüdvad vastu: vaatke mind!
(lk 40)