Ardi Liives – Ahvitapja ja heategija (1979)

 Raamatus on siis kaks jutustust, kus mõlemas peategelaseks kuuekümnendate kanti mehed – üks pensionieelikust külaametnik, teine hiljuti pensionile jäänud kalur. Lood on pikitud minevikumälestustega – meeste noorpõlvest ja üleskasvamisest Eesti Vabariigi ajal, seejärel nõukogude võimu tulek ja Teine maailmasõda. Noorem mees jääb Eestisse, kuna tal tervis kehvapoolne, vanem mees mobiliseeritakse nõukogude armeesse. Nooremal on saladus saksa okupatsiooniajast, niisamuti hiljem varjamine natside mobilisatsiooni eest (mistõttu hiljem on ta nõukogude võimule justkui sobilik inimene – ei teinud koostööd sakslastega jne); vanem mees võitles sõjas ning naases kodumaale tehtud mehena. Seejärel võib tegelaste elulugudest saada mõningase ülevaate sellest, kuidas nõukogude okupatsioon maapiirkondades taaskehtestas, kolhooside loomine jms. Küüditamistest pole sõnagi, küll aga sellest, et eestlasi põgenes välismaale ja hiljem tekkisid nendega kontaktid (neil on perekonnad, neil on kinnisvara ja autosid).

Ja siis seitsmekümnendate olustik. Elu on paremaks läinud, ühtlasi nokitsevad inimesed kodumajapidamiste kallal – muidugi nokitsevad need, kes pole lahkunud linnadesse või maa-asulate kõigi mugavustega korrusmajadesse. Ja küladesse ilmuvad televiisorid, mis naelutavad endi ette töömehedki (põgenemine argirutiinist, pereelust). Tehakse tööd ja juuakse, purjuspäi töölkäimine või ringisõitmine on küll taunitav kuid võrdlemisi tavaline praktika. Eks see tänasest vaatepunktist vähe harjumatu ole, selline alkoholitarbimise enesestmõistetavus. Nojah, eks see joomine tekita raamatuski omajagu probleeme.

Elu justkui areneb paremuse poole, tarbimine on võimalik ja võimuesindajadki pigistavad mõnel puhul silmi kinni (maal on töökäsi vaja). Justkui moodne ühiskond nõukogude võimu tingimustes, argirõõmud enne kaheksakümnendate majandusraskusi. Peategelased nii suures plaanis ei mõtle, neil on omad aktuaalsed mured ja segadused minevikuga. Kumbki jutustus toimub pea 24 tunni jooksul ja täis mitmesuguseid juhtumeid, millesse nad satuvad ja püüavad välja rabelda. Ja noh, ei saa öelda, et kumbagi peategelast happy end ootaks – mineviku minnalaskmisi ei ole võimalik käigupealt parandada ning omad vitsad peksavad ikka valusalt. On muidugi niisamuti kõiksugu (tragi)koomilisi hetki, kuid lõpuks leiavad peategelased, et elukäik pole väljakukkunud just kõige positiivsemas võtmes.

Nojah, tegemist pole just aegumatu ilukirjandusega. On huvitavad elulood ja juhtumid, kuid milline ilukirjandus püüakski igavust laiadesse massidesse viia. Eks see huvitav ole näha, kuidas sõjalained veel aastakümneid hiljem nii esil on.

“Nüüd on ta siis välja valitud, sellesse segadusse sattunud. Naine oli ta ära märkinud ja vedas justkui nõid vangi oma koopa poole. Issand küll, kuidas tegelikult tahaks abielu rikkuda! mõtles Timo vaimude kivi poole astudes. Aga kas ta võib? Kas ta tohib? Kes on tema, Timo Angerpist, ja kes on Silja? Selve-Silja... Kus on garantii, et Silja seda äkki kusagil välja ei lobise? Mis siis saab? Sellele mõeldes hakkas Timol hirm. Patte hingel niikuinii, ons nüüd tark veel ühte koormaks võtta? Teisest küljest – kui nii pikka elu on saatnud saja-päeva-pettus, mida siis üks väike inimlik eksimine enam tähendab...” (“Ahvitapja Timo Angerpisti raske elu”, lk 53)