Armin Kõomägi: Kiirabi

Armin Kõomägi on Eesti lähiajaloos tähtis tegija.

Ta on Eesti rahva toitja. Tõsi küll üks paljudest, kuid vähe on neid, kes oleksid sama olulised olnud.

90-nendate alguses oli niiviisi, et vaesem rahvas ostis süüa põhiliselt turult. Turul müüdi kõike kraami, ka Mehukattit ja Voimiksi ja hinnad olid kõvasti odavamad kui poes. Hommikul rääkis Kuku raadio, kui palju miski kusagil turul maksis ja rahvas siis selle alusel valis, kas minna Nõmme turule või Keskturule. Poes oli kaupa küll, aga rahval raha vähe… 

Korra kuus rääkis Marje Josing turu ja kauplusehindade vahest ja tegi prognoose järgmise kuu ja kvartali kartulihinna kohta – inimesed kuulasid ja otsustasid siis, kas peaks nüüd kohe suure koti koju tarima või mitte.

Said siis korra neli meest kokku ja hakkasid arutama, palju see turgude käive võiks olla.

Kuradi suur ikka!

Miks inimesed ostavad asju turult, kui kaupluses samad asjad olemas?

Hind!

Miks on turul hinnad odavamad kui poes? Sest turukaupleja ei pea üldse(!) maksu maksma – see tiba, mis Polištšukile ja tema kaudu Savikale läks, see ju selle käibe juures köömes. Vaat kui saaks poes sama hinnaga müüa, kui turul…

Istusid mehed maha ja hakkasid mõtlema, mida teha, et saada poodi samad hinnad. Siit tiba kokkuhoidu, sealt tiba kokkuhoidu + mastaabiefekt (hulgiostu hinnaalandus) – tasapisi hakkas looma. Olid haritud mehed ja mõni isegi mitu korda välismaal käinud, teadsid – välismaal on odavpoed juba välja mõeldud.

Järgmine episood on Eesti jaekaubanduse legend.

Sõitsid Saksamaale tutvuma kogemustega Lidl’i ketis. Aga ei taha keegi Ida-Euroopa toladele saladusi avada ja kaupluses pildistamine ja ülekirjutamine on keelatud. Kõndisid siis mehed mööda müügisaali, mõõtsid sammudega vahemaid ja iga paarikümne minuti järel läksid välja, nurga taha uut teadmist kirja panema…

Tulid koju tagasi ja tegidki „Säästumarketi“. Seal oli puhas nagu poes ikka, müüjad naeratasid, kaubal olid hinnasildid juures – hinnad olid samad nagu turulgi. Rahvas tuli poodi.

***

Rahvas armastas neid poode.

Mehed ehitasid uusi ja uusi poode ja mastaabiefekt üha suurenes, elu läks justkui järjest ilusamaks (kui elu ilu sissetuleva rahaga mõõta).

Kõik oli valmis ja ei olnud enam huvitav.

Müüsid mehed Säästukate keti maha.

Kes hakkas siis mida tegema. Armin otsustas kirjanikuks hakata.

Toitja – see kõlab uhkelt. Kirjanik pakub vaimutoitu.

Kirjanik on see, kes kirjutab jutte rahvale.

***

Ma ei tea, kuidas tal see algus läks, aga tema maajutt näitab meetodi püsivust.

Turul saab teada, mida rahvas osta tahaks. 

Tänapäeval on lihtne, tänapäeval on internet. Ei ole vaja kõrv kikkis kuulata Vox Populi saadet ega inimestega rääkida, Delfisse ja arvet pidama.

Arvelaud kõrvale, teeklaas kätte ja eri teemade poolt ja vastu kommentaare lugema. Rüüpas Armin teed, üks silm kinni, sest muidu läheb lusikas silma ja muudkui klõbistas. Kirjutas ruudulisse kaustikusse rea, luges arvelaua paremasse serva kogunenud nupud kokku ja pani kirja.

Sai ilusa nimekirja:

• Kiirabis koondatakse arste – väga paha;
• Arstid saavad väga vähe palka ja lähevad seepärast välismaale– väga paha;
• Maal elavad üksikud vanainimesed – väga paha;
• Sotsiaaltöötajatele anti elektriautod – väga paha (oleks pidanud antama bensiinimootoriga jeebid);
• Maal läheb mõnikord elekter ära – väga paha;

Nimekiri oli natukese pikem, aga need jäid lõpuks sõelale.

• Vanast ajast oli tuttavaid ärimehi, need ütlesid veel, et olla väga paha ka see, et riik ei luba välismaalt kõiki inimesi maale – vaestest maadest saaks tuua hulgaliselt töölisi, kellele võiks palju vähem palka maksta kui eestlased tahavad.

Pani siis teemad kokku ja kirjutas kirjanduse, kus kõik need tegelikkused sees.

Kirjandus valmis, saatis toimetajale, läks aastakene ja juba esitletigi värsket trükist.

Rahvas, raibes, ei kiljunudki vaimustusest.

Ja ometi(!), oli ju peaaegu nagu Delfi kommentaariumis! Isegi paremini veel – mitte ühtegi komaviga (kuigi selle eest tuleb vist toimetajat tänada)!

Mis siis valesti läks?

Mina, välja õppinud kaubandusnõustajana, tooks välja kaks olulist aspekti.

Kõigepealt, Delfi ei ole tegelik turg, sealt saadav info on turuosaliste poolse tugeva moonutusega. On hulk turutegelasi, kes usuvad, et leidub neid, kes usuvad kommentaariumi olevad „rahva hääle“ ja „kollektiivse aju“, nemad siis teadlikult ja sihilikult loovad anonüümseid kommentaare ja nendele antavaid toetushääli. Kujundavad avalikku arvamust – painutades peeglit.

Kõverpeegelgi on peegel.

Et luua Säästukaid Polištšukilt saadava põhjal?

No ok, see oli vist liiast, aga kui öelda, et Savisaarelt saadava teabe põhjal, siis midagi justkui… oleks juba sinnapoole.

Teine oluline viga on kaupade realiseerimisajas. Väga paha kiirabireform on lühikese realiseerimisajaga kaup. Senikaua, kuni toimetaja toimetas ja trükikoda trükkis ja raamat raamatukokku kõndis, senikaua oli kiirabireform tehtud.

„Kõlblik kuni“ – möödas.

Asja käigus selgus, et a) enamikul kiirabijuhtumitest ei olnud tõesti arstiharidust vaja, piisas täiesti keskastme meditsiinipersonali pädevusest, b) reformi käigu loodi juurde uusi kiirabijaamu ja see tõi kaasa c) kiirabi reageerimisaja olulise lühenemise ning d) tööd ja seega ka uusi haritud elanikke maakeskustesse. Selgus, et uut moodi kiirabi oli täitsa hea.

***

Ma olen sellest kiirabi-jutust rääkinud mitme inimesega. Kõomäe kolmeteistkümmet lehekülge peetakse just täpselt nii lamedaks, nagu olen eespool kirjeldanud. 

Mina näen siin teist tasandit kah, aga nemad ei taha mind uskuda. 

Jutu peategelane on vana mees, kel kõht valutab. See vana mees elab üksi ja jutu käigus saabuvad tema kõhuvalu pärast kiirabi mehed, kel pole arstiharidust. Nemad ei oska mehe ja tema kõhuvaluga midagi teha. Siis astub uksest sisse pisike pilusilmaline naine – see väidab end olevat illegaalse immigrandi Vietnamist ja arsti, ta teeb kohe operatsiooni ja lõikab peategelase kõhust väidetavalt pimesoolika välja. Saabub õhtu ja üks eelkiirabi meestest teeb illegaalsele immigrandile lapse. Hommik koidab ja kõik magavad – jutt lõppeb enne tegelaste ärkamist.

Minu jaoks viitab mehe kõhu ja selle valu kirjeldus songale. Songa asemel noaga pimesoole kallale minek ebasanitaarsetes tingimustes viib tõenäoselt sepsisele ja letaalsele lõpule.

Mina lugesin seda juttu kui juttu sellest, kuidas võõramaalased tulevad ja head soovides lõiguvad eestlasi, nii et viimasedki surevad. 

See viimaste eestlaste suremine on aimatav ja ükskõik, sest uus elu on juba hakkama pandud. Et tapmine ja sigitamine ühes õhtus.

Ma ei tea, kuidas kirjanik seda mõtles. 

Mõned väidavad, et kirjanduse juures pole see üldse tähtiski – tähtis on vaid Tekst.