Veijo Meri – Manillaköis (1966)

 Mõneti groteskne olustikuvaade Soome Jätkusõja ajast. Joose nimeline sõjamees leiab teelt korraliku köie ja otsustab selle puhkuse ajal kodustele viia. Ainult et, kuidas seda teha ilma sõjaväepolitseile vahele jäämata? Mees laseb selle endale ümber keha tõmmata. Mis pole just parim lahendus, sest ümber keha pitsitav köis ei mõju verevarustusele just heasti (ütleme ausalt – see on rumal idee). Aga jah, läbi äärmise häda ta selle ümberseotud köiega siis koju jõuab. Ent rindelt tulev rong on täis mitmesuguseid puhkusele sõitvaid sõdureid ja nii kuuleb sealt mitmeid groteskseid lugusid Jätkusõja aegsest olustikust. Küll juhtub midagi veidrat soomlastest nö sõjakangelastega, või siis saksa sõjaväelased, kelle tegemised on kohati totrad.

Jällegi ei saa öelda, et teose löövus on aastakümneteks särama jäänud. Või tõepoolest, ons nüüd vaja teravamaid elamusi? Midagi enamat kui satiir ja pajatused? Soomlaste rahvaliku väljenduse tabamine on alati tore, aga ega see üksi hoia teose lippu kõrgel. Ja eks samas lähteolukord ise: Jätkusõda Nõukogude Liiduga, aga samas siin tekstis ei torka silma miskit punasoomluse vaimu.