Justin Cronin – Kaksteist I (2014)

 See raamat on vast põnevam kui avaosa raamatud – eelkõige siis see osa, kus näidatakse null-aasta arenemist ehk kuidas viiruskid Ameerikat vallutavad ning milline pöörane häving/tapatalg sellega kaasneb. Ja kuidas ametivõimud seda peatada püüavad (vähemasti mitte tuumarelvaga!). Või mida teevad need, kes selle viirusega jändama hakkasid (tõepoolest, luua inimlaadne biorelv?) ning kuidas püütakse päästa oma nahka. Nojah, see tänapäevane osa lõpeb väikse kuklasügamisega – kas see rändav kaksteist on täidab hilisemate aastate sündmustes ka mingit rolli? Või käib raamatu pealkiri ikka selle teadatuntud viiruskite kaheteistkümne kohta?

Ühesõnaga, häda on nende triloogiate jms lugemistega, kui pole varasemaid raamatuid käepärast. Ja nii tekib probleem Alicia ja Amy ja teistega – mis täpselt eelmises raamatus oli. Hägune. Veel hullem, kui ajad segi muude teostega – mingil hetkel hakkas peas käima hoopis võimalikud liinid del Toro-Hogani triloogiast, seal kah need vampiirid Ameerikat hävitamas. Ja mis värk selle Wolgastiga on, mis nähtus tema nüüd siis on? Kuhu Wolgast (vaim?) Amyt saatma peaks? Mingi ühendav lüli Nulli ja Amy vahel? Oleks eelmiste lugemiste puhul hoolsalt märkmeid teinud, küll siis teaks, aga nüüd... mõttetühjus. Aegajalt on raamatus teemaks miski messialikkus, aga eks see ole rohkem religioossemate ühiskondade taak.

Et tegemist teise raamatu esimese poolega, siis jah, jääb teatud rahulolematus sisse (aitäh vähemalt, Varrak, et te Abercrombie triloogiat ei hakanud poolekaupa avaldama!). Aga noh, tegemist on särtsaka actioniga (ehk tundus see särtsakana seepärast, et eelnevalt kõiksugu uimast kirjandust lugenud?) ja see on ikka kena.