Neil Gaiman – Ja tee lõpus on ookean (2013)

 Tegemist siis fantasy laadis ilusa kirjandusega ontlikule lugejale. On mõtlik poisskangelane, on muhedad ja ajatud üleloomulikud heategijad ning on põhjatult halbu kurjameid (kuigi nende vaatepunktist on neil õigus olla sellised nagu nad on – yin ja yang jms). Ehk siis meile teadatuntud maailma sees on tegelikult suurem maailm, müütide ilm, Vana Aeg, mille asukatel on siinse ilmaga üldiselt nõrgad või olematud sidemed – sest eks aeg kulutab kõiki ning veepiisad uuristavad kive jne jne.

Teksti võiks iseloomustada kui laiaks veninud novelli. Keskealine mees saabub matuste ajal kodukülla ja meenutab olnut – oli teine selline väike nohik ja korraga puutus kokku müütiliste allhoovustega ja mis siis kõigest sellest saab (ühesõnaga, kuula ikka korralikult seda, mida targemad sulle ütlevad). (Või muidu satud jamadesse.) Poisi pääsemine müütiliste jõudude käest ja selle järellugu on muidugi igati pisarakiskuja, kuid et see kõik romaaniks välja venitada... Gaimani teiste romaanidega võrreldes... jääb see kuidagi lahjaks. Noh, igaühele oma ja eelkuuldu põhjal polnud mul ka ootused kõrged.

Ja mis siin ikka pajatada, linkides on küllaga vaimustunud lugemiselamusi.

“Istusime külg külje kõrval vanal pingil ega öelnud enam sõnagi. Mõtlesin suurte inimeste peale. Mõtlesin, kas kuuldu vastab tõele: kas nad tõesti on vaid täiskasvanute kehadesse kätketud lapsed, umbes nagu riiulisse pikkade, igavate, piltide ja kahekõnedeta täiskasvanuraamatute vahele peidetud lastelood?” (lk 129)

bukahoolik
veerand loetud lugudest
tüdrukute raamaturiiul
järje hoidja
ulmekirjanduse baas
postimees
tilda ja tarakanid