Lloyd Alexander – Kolme raamat (1999)

 Fantasyt nooremale lugejale. Tekst on selline ohjeldamatu action – kogu aeg juhtub midagi, iga hetk võivad tegevusse sekkuda uued tegelased, kes siis kangelasi aitavad või takistavad. Seigeldakse kindlusekäikudes, kukutakse haldjatemaale, võideldakse kurjade meeste või olenditega. Ei mingit ulatuslikku ajaloolist taustamöla või kangelase kujunemislugu, asjad lihtsalt juhtuvad.

Lugu siis sellest, kuidas kaotsi läheb oraakelsiga Hen Wen. Jookseb teine ohu eest metsa. Siga siis. Värskelt seatalitajaks määratud noormees Taran jookseb järgi, sest noh, häbi on osutatud usaldust niimoodi petta. Aga noh, liikvel on kurjad jõud ja siga tuleb kätte saada, sest kurjad jõud tahavad oraakelsiga kätte saada – tema saaks osutada, et kuidas kurjadele jõududele vastu hakata. Taran, niisiis, putkab seale järgi ja satub mitmesugustesse seiklustesse. Algselt tõrksast tarkpeast kasvab viimaks normaalne noormees.

“Mulle on vist saatusest määratud, et ma ei saa iial teada midagi huvitavat, teha midagi huvitavat ega minna ühtegi huvitavasse paika. Ja minust ei saa kindlasti mitte kui midagi.” (lk 17)

Nagu öeldud, pole tekst keeruline masinavärk. Tarani teele satuvad mitmed inimesed ja olevused, kes heal juhul kasvavad teksti jooksul veel paremateks inimesteks ja olevusteks. Ja mis peamine, hea süda on see, mis võib leida valgust ka tumedais hetkedes. Nii moodustab Taraniga väike seltskond, kes päästavad inimsugu ja muid olendeid kurjuse jõududest. Finaal on igati kena ja täis sulneid taaskohtumisi.

Muud nagu ei oskagi öelda.

ulmekirjanduse baas