Triin Soomets – Kolm lugu (Looming 3/2014)

 Kui esimene ja kolmas lugu on sellised täiskasvanute muinasjutud ja oh nii sümboolsed, siis teine lugu “Kuidas toolijalg punaseid kingi kohtas” on õige huvitav ja muidugi intrigeeriv. Nimelt on Soomets avanud lugejatele toolijalgade senitundmatu maailma. Mida nemad tunnevad, kas nad saavad omavahel hästi läbi (peategelane on pigem feminiinne toolijalg; samuti kutsub ta teisi kolme toolijalga õdedeks-vendadeks) ja mis suhe on neil nende olevustega, kelle istmikud toolijalgu põrandasse suruvad. Ja tõepoolest, selgub, et on sümpaatseid istujaid ja mitte nii sümpaatseid toolide kasutajaid. Võiks öelda, et käesoleva jutu kangelasel on lausa ideaal (või maania?), ning kui ta kohtubki (või õigemini laseb endale istuda) üht punaste kingadega naist, siis on see sulneim hetk toolijala mõttetihedas eksistentsis.

“Toolijalal oli hirm. Mis siis, kui ta neid kingi enam kunagi ei näe? Kõik tundus korraga nii mõttetu. Kõik oligi mõttetu, sai toolijalg aru. Mõte oli küll kusagil olemas, aga see mõte oli punastes kingades, mis kõpsusid nüüd kusagil seal, kuhu toolijalg kunagi ei pääse. Nii õnnetut ööd, mis nüüd tuli, ei olnud toolijalal veel olnud.” (“Kuidas toolijalg punaseid kingi kohtas”, lk 352)

Nojah, Soomets näitab toolijalale, et unistused on vaid risuks kaelas. Punaseid kingi ei tule, ja mis veel hullem, tooli tavakasutaja, see paks mees, ähvardab (seda küll mitteteadlikult) järgmisel päeval tooliga kiikudes toolijalga suisa katki murda. Mõtlemapanev ja ilmatuma kurb lugu, mis paratamatult paneb aduma kaalulangetamise plusse.