Sina, kes Sa hindad skandinaavia masendust, see jõletu lugu on
Sinule.
Või siis neile, kes näevad Karl Orsa äritegevuses Tea ja ta
järglaste kallal allegooriat kui rootsi pankade tegevusele Eestimaa
pinnal. Krediidi eest pannakse sulle ja su järglastele täiega, ja
alati mõeldakse välja uusi viise, kuidas jäädagi sulle ja su
järglastele panema. Selline see on, rootslaste hingevajadus. Ikkagi
inimnäolise demokraatia kants!
Nali naljaks (sest pisarad voolavad). Jumal võtab Iiobilt kõik ja
keerab talle näkku. Aga Iiob usub (ikkagi, mida?) ja kannatab.
Valikuvõimaluste puudus? Loomulik rumalus üheskoos ühiskondliku
survega? Iiob-Jani usub, mida Orsa talle pajatab, tal pole võimalust
Orsa sõnu kontrollida. Sest talle ei anta võimalust ja tal puudub
mõte, et äkki õiglust otsida. Ja selle eest paneb Orsa isa Jani
ema, Orsa paneb omakorda edasi Jani ema, poolõde (ehk Orsa isa
tütart) ja Jani abikaasatki. Sest kõik on kokku majandus ja ihade
kasulik rahuldamine ja jumalasõna on tugevama teenistuses.
“Sa tead, et ma sündisin kangekaelseks, sina lõid mind kangekaelseks. Ja sa oled alati minu vastu üteld: Sa ei tohi olla kangekaelne, Suurustaja Jani. Selles asjas oled sa iseäralik, sa teed meid hoopis isesugusteks, suurelisteks või põikpäisteks või ükspuha millisteks, ja siis kulutad sa terve meie elu selle peale, et meile selgeks teha, et just sellised ei tohi me olla, me ei tohi olla just sellised isesugused, nagu sina meid oled loond.” (lk 11)
“Ja Karl Orsa uuris udarat.
Väikesed haavad nisade küljes, ütles ta. Ja udar on tühi.
Seejärel vahtis ta ema poole, ema oli priske ja pringi rinnaga. Oli näha, et ta mõtles: vaat need on tissid.
Aga tapmiseks? tegi ema proovi. Tapaloomaks?
Siis oli Karl Orsa sunnitud Ingli veel kord silmade ja kätega üle vaatama, ka tapaloomadest oli tal selge pilt.
Liha tal suurt pole. Puha kondipuru. Väike ja vilets krobusk.
Ja ta vahtis uuesti ema poole ja oli näha, et ta mõtles: liha.” (lk 23)
“Eva lapse tulevane isa on tema enda onu, ütles ema. Ja ta on oma tädide vend. Ja Eva on talle ühtaegu ema ja tädi. Ja ta on iseenda onupoeg.
Poiss see küll ei tule, ütles Karl Orsa. Vallaslapsed pole peaaegu kunagi poisid.” (lk 50)
“Ja ma jälgisin teda ja püüdsin temast aru saada, mul oli otsegu vajadus tema mõtetest aru saada. Me pole ju oma mõtete peremehed, nad kasvavad meis nagu umbrohi, tahes või tahtmata, mõtted on nagu seesmine kirjasõna, neid ei saa eraldada elust, mida sina oled meie elama seadnud, iga inimese meeled oled sina, Meie Isa, täitnud iseäralike mõtetega.” (lk 68)
Paras panemine oli jah, tegelikult kehtiks vist ka Eesti elu-olu kohta.
VastaKustutaL.