Graeme Simsion – Naiseotsing (2014)

 Tore armastusromaan keskealistele või muidu veidrikele meie hulgast – ükskõik kui imelik sa ka oled, ikka võidakse sind õnnistada ühel päeval sellise positiivse armastusega. Kui vaid proovid ja oled valmis muutusteks, niisama ei kuku midagi sülle. Ja noh, oled ühiskonnas mingil moel hinnatud ja omapärane. Sest kas on midagi toredamat kui elu jagamine inimesega, kellega on sul hea?

Geneetikateadlane Don on emotsioonitu sundmõtete küüsis (vahel nimetatakse seda autismiks) neljakümnendatesse tüüriv mees. Need mõned kohtingud, mis tal kahe kümnendi jooksul olnud, on lõppenud tõhusa edutusega. Mehe päevaplaan on nädalate kaupa minutite kaupa ette planeeritud, niisamuti toitumine jms (huvitaval kombel tunnistab ülihoolas autist end alkohoolikuks – kuigi saab aru, et see on mõnel moel halb jne). Donil on abielupaarist sõbrad Gene ja Claudia, kelle abielu on nö avatud, ja kus siis psühholoogiaprofessor Gene on seadnud endale eesmärgiks magada eri rahvustest naistega (edusammude märkimiseks on ta kabinetis kaart, kus siis koinitud partnerite järgi maad ära märgitud).

Gene ja Claudia pole siiski jätnud lootust (sest vahel paistab neid tüütavat Doni kui sõbra pealetükkivus) ja utsitavad Doni, et see ikka inimestega suhtleks, ja kes teab, ehk niimoodi... elu paremaks muudaks. Don otsustab riskeerida ning päevaplaanidesse mahutada partneriotsingu, selleks koostab ta abielupaari abil põhjaliku küsimustiku, millega siis endale ideaalne partner välja peilida. Mees käib küsimustiku lihvimise eesmärgil kiirkohtinguüritustel, ning jõuab järeldusele seda küsimustikku natuke paindlikumaks muuta. Gene paneb ankeedi netikohtingulehele ja naised asuvad seda üpris agaralt täitma, kuid isegi see lõdvendatud ankeet (nt on selge, et alkoholi joomata koos olla ikka ei saa) ei vii Doni eesmärgile lähemale. (Küll aga õnnestub Gene'l Doni küsimustiku mõne objektiga voodisse sattuda – hindu ja belglanna.)

Siis aga saadab Gene ta juurde Rosie. Särtsakas mutt, aga patustab Doni mitme olulise parameetri vastu – suitsetab, joob, hilineb ning arvatavalt pole ka pinali teravaim pliiats. Aga Donil on temaga pagana huvitav ja naisel endalgi lõbus. Ühesõnaga, võib arvata, milline katsumuste jada Doni ja Rosie vahel algab ja kui mitmel korral paistab kõik pöördumatult katkevat. Ent nagu Don avastab, on Rosie tegelikult...

Asi, mis ei lase neil lõplikult suhtlemist lõpetada, on see, et Rosie otsib oma bioloogilist isa kuuekümne võimaliku kandidaadi hulgast ja geneetikust Don saab selleks illegaalselt DNA teste teha. Aga see, mida tuleb teha proovide kättesaamiseks, on omaette ooper (ja ühtlasi hea viis Doni normaalseks karastamisel – ta peab inimestega suhtlema, ja mis välja tuleb, inimesed on huvitavad ja Donil on nendega mõndagi ühist).

Et siis jah, meelelahutuseks igati vunts raamat. Inimlik komöödia kasvatuslike joontega. Austraaliast!

“Rosie avas taksoukse. Ma soovisin, et ta lahkuks. Aga tal oli veel midagi öelda.
“Don, kas ma võin midagi küsida?”
“Üks küsimus.”
“Kas ma sinu meelest olen kütkestav?”
Gene ütles mulle järgmisel päeval, et olin valesti aru saanud. Aga teda ei olnud taksos koos maailma kõige ilusama naisega pärast täieliku sensoorse ülekoormuse õhtut. Ma arvasin, et sain hästi hakkama. Tabasin trikiküsimuse. Ma tahtsin Rosiele meeldida ja mul oli meeles tema kirglik väide, et mehed kohtlevad naisi objektidena. See oli katse tuvastada, kas ma näen teda objekti või isikuna. Enesest mõista oli õige vastus viimane.
“Ma ei ole õieti tähele pannud,” ütlesin ma maailma kõige ilusamale naisele.” (lk 126)

lovekad
kultuuritarbija60+