Pentti Haanpää – Üheksa mehe saapad (1972)

 Juba mitmendat raamatut järjest reklaamib sisututvustus teost kui humoorikat, aga nägu naerule ei saa. Pigem tabab meeli mõningane melanhoolia ja vaatad kahtlustavalt seinu.

Taas juttu Soome Jätkusõjast ja seda vähe laiemapõhjaliselt kui Meri jutustuses. Lugu siis sellest, kuidas üks saapapaar rändab soome sõjameeste vahel – seda kas vahetatakse või saadakse laost või siis hoopis surnu jalast. Kuni viimaks jõuavad saapad rahuaega ja endine sõjamees teeb nende abil talutöid – sest ülemaks kui sõda tuleb tööd pidada. Jutustus, mis liigub edasi vastavalt omanikuvahetusega, annab üsna huvitava pildi lihtrahva elust, ja lihtrahvast on mitmesugust. On ausaid ja ebaväärikaid talupoegi, on hulkureid ja maaintelligentsi, kõik ühtviisi nivelleerivas välihallis ja kohustuste küüsis. Ühtaegu alalhoidlikud, kasuahned, heroilised, väiklased või koduigatsusest läidetud. Ja seda sõjas, mis on selge eesmärgita – või siis idee Suur-Soomest jääb liialt kaugeks ja sakste teemaks.

Eks omaette teema on sõjaaegsed naised, on neid, kes koguvad nö erinevaid kontakte (silmatorkavaim ehk avaloo Katariina ja tema kataloogid), sest kõik on ajutine, normaalsusest lahti. Aga on ka pere ja abielu austavaid naisi. Nagu ikka, on must ja valge ja hall.

Ühtlasi, kas siis see raamat võiks olla näide, kuidas tollal võis ridade vahelt lugeda nõukogudevastast värki? Mitte et autor ilmtingimata seda rõhutanuks, aga need mõned laused, kus nõukogudelasi siunati, olid need eestimeelsetele eriti magusvalusad?

“Kapral Korppi vantsis kilomeetritagusesse popsitarre tagasi. seal sõi ta ära oma leivakontsud, suitsetas ära oma sigaretikoni ja kuulas pererahva mälestusi eelmisest sõjast. Ka siin tares oli venelane uluall olnud ja elanud nagu siga...” (lk 76)

“Ühes jaamas tegi Lehto juttu vana ingeri taadiga, kes ei sallinud kolhoose. Vanamees ütles, et talle meeldib Soomemaa, kus igaüks võib elada, nagu tahab...” (lk 103)