J.G. Ballard – Päikese impeerium (2014)

 Ballardi maakeelsetest tõlgetest on see vast kergemini loetav tekst (no eks “Crash” ole sõna-sõnalt võttes niisamuti igati arusaadav), aga samas ikkagi painav vaade ühe briti poisi üleelamistest Teise maailmasõja ajal Hiinas. Kui palju see raamat autobiograafilist ainest sisaldab, ei oska arvata, parem siis üldse mitte spekuleerida.

Aga jah, lugu siis sellest, kuidas 10-aastane Jim jääb Shanghais peale Pearl Harbori rünnakut alanud jaapanlaste Hiina sõjaretke küüsi. Ta kaotab oma vanemad kohe konflikti alguses, seejärel seikleb omapäi Shanghai välismaalaste linnaosas kuni viimaks otsustab end nälja ja lootusetu olukorra tõttu jaapanlastele sõjavangi anda. Kes siis saadavad ta vangilaagrisse – nagu selgub, on tegemist surijate laagriga, kuna poiss on (nagu paljud teised) hädaga tarbinud rikutud vett joogihäda leevendamiseks (niisiis, koolera?). Kuid tal õnnestub sealt edasi pääseda – ja ühtlasi on ta tutvunud eelnevalt ühe ameeriklasest madrusega, keda võiks pidada järgnevate vangilaagrite aastate jooksul nö ärikaks, kes siis mahhineerib nii vangide kui valvuritega ning keda Jim teenib – ning õpib ellujäämise kunsti, kuidas kellegi saapaid suudelda või valetada jne jne.

Ühesõnaga, poisist kasvab Lunghua vangilaagri aastate jooksul üpris tasakaalustamata moraalinormidega teismeline (või õigemini täiskasvanutemaailma segatud laps), kes ühtviisi imetleb nii jaapanlaste kui ameeriklaste sõjamasina toimimist ning püüab selles välismaalaste vangilaagris pinnal püsima jääda – kus otseselt keegi ei hooli, kas ta elab või mitte. Ja mis on üldse elu väljaspool vangilaagrit? Üks hädaorg. Seepärast eelistaks Jim vahel jaapanlaste võitu, et vangilaagris kehtestunud status quo püsima jääks (talle kui üksikule poisile tuttav maailm, mingil moel turvalinegi). Ta küll püüab meeles pidada oma vanemaid, kuid pea nelja aasta jooksul on nende näod ununenud. Nii on tal kongiseinal pilt ühest paarist, keda peab oma vanemateks; nägudest sotti ei saa, aga mis siis.

Aga 1945. aasta suveks on selge, et jaapanlaste sõjaline olukord on väga hapu, ning see tekitab segadust nii valvurites kui vangides. Sõja lõpuga jätavad jaapanlased ellujäänud üldse omapäi (eks eelnevalt õnnestus surmamarsi ja karistustega ellujäänute ridu kõvasti vähendada), ning Jim puutub siis kokku selle kaootilise võimuvaakumiga, mis on väljaspool vangilaagrit. Ja see pole meeldiv. Jim läheb tagasi Lunghua laagrisse, kus on aga võimust võtnud relvastatud eurooplastest endised vangid, ja ümbruskond on üldse erinevate segase koosseisuga grupeeringute laastata. Ning Jim peab ikka ja taas leiutama viise elus püsimiseks.

Tekstis avaneb üsna jõhker maailm. Metsikused ja hoolimatus, inimelu väärtusetus, ellujäämise nimel rabelemine või siis oludele ühel-teisel viisil allaandmine (kuid samas on inimesigi, kes Jimi eest mingil moel hoolitsevad). Kultuuride kokkupõrge, või siis mugandumine idamaade kultuuriliste pingetega, kolonialismi taak jms. Sõjategevus, hukkamised, laibad ja haigused. Ja inimesed, kõiksugu inimesed; kes pahatihti kipuvad hukkuma. Iseenesest natuke liialt palju ühele poisile ümbritseva mõistmise jaoks, eks ta siis mugandabki seda reaalsust endale arusaadavamaks, fantaasiaga sobituma – mis on täiskasvanutele ühtaegu nii lõbustav kui kohutav kogemus (kuigi jah, lõpuks otsustab juhus või tugevama õigus).

“Jim sulges silmad, et meelt rahustada, kuid tunnimees haugatas ta peale, kahtlustades, et ta hakkab mängima mingisugust oma mängu, mida seersant Nagata heaks ei kiida. Õhurünnaku meenutamine ajas Jimi elevile. Mustangid sähvisid endiselt üle laagri, et õhutõrjetorni rünnata. Ta kujutles ennast ühe hävitaja juhtimisseadmete taga, langemas pärast lennuki plahvatust maapinnale, tõusmas uuesti õhku lapseohtu kamikazena, kes hüüab keisrile elagu ja paiskab seejärel oma Zero Ameerika lennukikandjasse Okinawal. Ühel päeval saab Jimist haavatud piloot, kes on langenud hauaküngaste ja kindlustatud pagoodide vahele. Tema lenduriülikonna ja langevarju, võib-olla isegi tema enda keha tükid pillutatakse üle riisipõldude, toiduks vangidele, kes on okastraadi taga, ja värava juures nälgivatele hiinlastele...” (lk 181)

“Ta istus kanalikaldale ja pesi kaane porist puhtaks. Tema ninast kukkus vette verepiisk, mida ründas sedamaid musttuhat tikuotsasuurust kalakest. Kui teine tilk veepinda puudutas, leidis aset metsik heitlus, milles pealtnäha osalesid terved pisikalade rahvusriigid. Kalad vingerdasid läbi vee ning päikesest valgustatud veepinda tajumata ründasid raevukalt üksteist. Keelt suus muigutades kummardus Jim nende kohale ja poetas oma haigetelt igemetelt mädase süljeklimbi. See kukkus kalade keskele nagu süvaveepomm, ajades nad pöörasesse paanikasse. Sekundiga oli vesi puhas, välja arvatud lahustuv süljeklimp.” (lk 301)