Mariusz Szczygieł – Gottland (2014)

 Raamatukogust laenates polnud halli aimugi, millega tegemist. Arutlesin kindlameelselt, et Lindepuu jamasid ei tõlgi ning poola kirjandus on igati meeldiv nähtus, ja noh, esialgsel lappamisel näis tekst meeldivalt loetav. Aga. Aga! Kuid siin on vist ikkagi tegemist reportaažidega või dokumentaalkirjandusega? Või on ikka ilukirjandus? Kas lood, mida autor jutustab, on tõepoolest... juhtunud? Kas Batade kingaimpeerium oligi selline multikontinentaalne ja omal moel uuenduslik ettevõte? Või kõik need veidrad lood ja juhtumid, milles elasid tulevases kommunismi paradiisis kilbiga või kilbil liikuvad Tšehhoslovakkia kodanikud? Ei taha öelda, et uskumatu... aga päris uskumatu küll.

Raamatul on kaks suuremat valupunkti – nõukoguliku korra kehtestamine ja Praha kevade järgse ühiskonna halvatus. Mil viisil ja millise hinnaga kehtestas võim kontrolli kodanike üle, milliseid võtteid kasutati teisitimõtlejate mahasurumiseks (üks haigemaid on avalik hukkamõist fabritseeritud süütõendite või isiklike intiimsete fotode abil – kuigi, kui palju erineb see sellest, mida kollasem meedia praegu oma reklaamimüügi nimel kasutab, nagu osutab autor). Autor esitab seda kõike vaimukalt ja löövalt, mõnes kohas tahaks itsitada autori sõnaseadmise peale, aga tegelikult on see aines ikkagi traagiline nii ohvritele kui kõrvalseisjatele. Autor püüab lahti lõigata mahavaikitud ühiskondlikke plekke – aga, kes enam mäletada tahab (nt Stalini kuju loomine ja hävitamine) või tunnistada end režiimi vaikivaks ja tahtmatuks kaasaaitajaks.

Nagu öeldud, olles ise Tšehhoslovakkia teemaga võhik, on raske otsustada millega just tegemist on – dokumentaal- või ilukirjandusega. Kas Karel Gott on tõepoolest selline... pühadus. Või kuidas tšehhid-slovakid sellisse kevadejärgsesse mudasse tardusid. Või miks poolakas seda kõike nii tarmukalt uurib. Mis on see, millega meid lõa otsas hoitakse.

Huvitav tõlge, mõttekriipija. On justkui anekdootliku hõnguga lood, aga kui kõik oligi niimoodi... päriselt?

“Ometigi on E.K/K.F. kubistlik inimene. Kui kubistlikul pildil tasandid muutuvad lugematuteks murdepunktideks, siis tema elus on nendeks murdepunktideks järjekordsed “ainult et”.
Kõik, mis on hetke püsiv, muudab kohe suunda. Tema isik – nagu kubistlik objekt – on pidevalt ja mitmekordselt murdumas.
Võib-olla ei oleks see nii, kui poleks olnud tema hirmu.” (“Tragöödiakütt”, lk 155)