23 juuni, 2014

David Moles – Finisterra (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)



Et siis... on selline gaasiplaneet... mille ülemistes kihtides hõljuvad saared... mis on tegelikult elusorganismid... no sellised hiiglaslikud... ja noh... ei tohi need allapoole vajuda, sest siis ootaks ees saartel elavaid erinevaid organisme hukkumine... gaasiplaneet ikkagi... Seal maailmas tegutsevad nii Maalt pärit inimesed, maailmaruumis sündinud (modifitseeritud?) inimesed, tehisintelligentsiga “värgid” kui ka erinevad tulnukarassid... noh, niimoodi segunenult, on häid ja pahasid tegelinskeid...

Ja, ee... tegelt neid elavaid saari ei tohiks segada, või veel hullem, tappa, sest noh, ökosüsteemile mõjub halvasti... või midagi. Sest üleüldse paistab see süsteem olevat tehislik, kellegi/millegi loodud... Aga noh, loo kangelanna satubki palgatöö käigus ühe sellise saare tapmisele... mis omakorda tooks kaasa pea kahekümne tuhande seal elava inimese hukkumise... Kes küll pärinevad igasugu kriminaalidest jne, aga no ikkagi... Ja et noh, kuidas siis kangelanna sellises olukorras käituma peaks, kas siis vastavalt südamele või soovidele.

Kui nüüd kristalselt aus olla, siis väga palju toimuvast aru ei saanud, et kes kus millega lendas. Sai nagu lugu ette võetud, et inglise keeles lugemist harjutada... aga alustuseks sutt keeruline tekst... või nii. Ja et ikkagi miski auhinnaline lugu ka. Eksole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar