Ene Mihkelson – Igiliikuja (1985)

Suits surmaks käes
lõke tulekahjuks valmis
põud põldu parkimas
täht langeb ja soov
ei tule meelde
(lk 33)

Eitan lapsepõlve ja elan

eitan suguvõsa ja teisenen

eitan ennast ja sulandun

Ring saab täis

Alustan uuesti

Jaatustest

(lk 42)

Öösiti mardusi karjub
väljade peal ja linnas
kujutlusilmades kõle-
dad inimesetud maas-
tikud Raske on usku-
da kirge kivises
laastikus 

Sõnad on õõnsad ja pais-
tavad läbi Kehad koh-
ruvad rahnudeks
Kellel veel hing on
see ägab ses vaevas
isikusetus saatuses
(lk 49)

Õhtupoolik nagu koltunud

kiri läbipaistvalt

selge

(lk 59)

Nõidlik puu hämarusest vaatab mind
ta on seal alati olnud
olen alati teadnud et ta mind jälgib
ja tema on teadnud et tulen tagasi
veel enne teekonna lõppu
(lk 72)

Vihm lõhkus aknad

sõrmed puudutavad

murdunud pindu

pime on

(lk 81)

Pea sees on võru
võru taga on
valu
Valu taga on
uni
Unes näen lilli ja
lund
(lk 113)