Olga Tokarczuk – Algus ja teised ajad (2012)

Poola poeetiline “Sada aastat üksildust”, õige kurb lugulaul ühest fiktiivsest Poola külast, mille nimi on Algus. Algus kui piir... millegi muuga, müütilise aegruumiga (ja jällegi eksib tegevusse mitmeid veidrikke või võõraid). Kaamerapilk püsib vaid Alguse piirides, ja seda ajavahemikus Esimesest maailmasõjast üheksakümnendateni. Eks paratamatult ole nii, et romaani esimeses pooles lisanduvad tegelased ja teises pooles hakkavad nad siis järjepannu surema, mis tekitab lugemisel üpris melanhoolse meeleolu. Muidugi, mis on elu ja mis saab peale lahkumist. Kas on igavikku või on siis meie käsutuses vaid aeg, mille jooksul võimalikult palju kokku krabada.

Nagu ikka, on romaani segipöörav jõud Teise maailmasõjaga seonduv, kõik need massihävitused ja tsiviilisikute kohtlemine, ning sellele järgnev nõukogude ebaloomulik võim (millega mõnedki tegelased flirtisid). Kuid samas, Tokarczuki maailm toimib niiehknaa veidi teistsugusel viisil kui meile tuttav maailm (või noh, kas on mõõdupuud, mille järgi sind ümbritsev maailm toimiks keskmiselt normaalselt? Millal sa koged või arvad, et kõik just ongi nii hästi ja halvasti nagu see peakski olema?).

Okei, mis siin pastakast rohkem ikka välja imeda, hea raamat, rohkem ei hakka ütlema.

“Kujutlemine on tegelikult loomine, see on sild mateeria ja hinge vahel. Eriti kui seda tehakse tihti ja intensiivselt. Siis vormub pilt mateeriatilgaks ja liitub eluvoogudega. Vahel teel olles midagi teiseneb ja muutub selle sees. Seega täituvad kõik inimeste soovid, kui need on piisavalt tugevad. Aga mitte alati lõpuni nii, nagu oleks võinud soovida.” (lk 74)