Kätlin Kaldmaa – Väike terav nuga (Looming 5/2014)

Lugu usaldusest. Kuidas usaldada teist inimest, kas ja kuidas teda lähedale lasta – kui oled varem kogenud suhtevägivalda. Lugu leiab aset Küprosel, kus põhjamaalt pärit naine Danger jalutab üksi ringi ja puutub juhuslikult kokku kohaliku kreeklase Nikasega. Tutvuvad, räägivad, lihtsalt on koos need paar päeva, enne kui Danger saarelt lahkub. Nikas ei suru end peale, ta on lihtsalt olemas ja sõidutab naist rolleril, näidates kohalikke olusid. Ja nii tekib vähehaaval usaldus kahe inimese vahel. Mis päädib siis lahkumiseelse vahekorraga, mis jätab vast kummalegi vanaduspäeviks helge mälestuse.

Ma pole Kaldmaa proosaga väga tuttav, seepärast on siin üsna rõõmustav näha sellist napi väljendusega jutustust ja kõnekeelseid dialooge. Tekst lihtsalt on, auklik nagu kogetav reaalsus. Lihalik, unelev, argine, perutav, monotoonne, avatud. Nii Dangeril kui Nikasel on minevikust oma pinged ja armid, kuid neist võib üle olla.

“Jutt ei käi nagu tuul, otse ja vastu silmnägu. Jutt käib nagu vähk – kivi alla ja kivi peale, edaspidi ja tagaspidi. Või nagu mesilane, või nagu liblikas, kes lendab siia, lendab sinna.” (lk 624)