Lühiromaan ühest keskealisest
hädapätakast Wilhelmist, kes on jõudnud omamoodi lagunemispunkti –
tööd pole, viimane raha sai kahtlase nõuandja mõjutusel börsile
viidud, lahus elav koduperenaisest abikaasa ei anna lahutust ja nõuab
poegade kasvatamiseks viimase sendi hinge tagant, aastate jooksul
tehtud valeotsused on mehe võõrutanud ta isast. Või noh, isa ei
mõista, miks peab tema maksma oma täiskasvanud poja vigade eest,
sellele tegevusele ei saa näppu anda, kaotad käe – aga tema
tahaks vaid rahumeeli pensionipõlve pidada. Ühesõnaga, enesest
heal arvamusel olev Wilhelm on omadega täiesti orkis – abiks pole
seegi, et oma hädades mees endal erilist süüd ei näe, ikka on
maailm see, mis käru keerab.
Wilhelmi kahtlaseks nõuandjaks on
Tamkin, kes on tegelikult pagan teab kes – psühholoog või
šarlatan või seikleja või, noh, inimeste paratamatult ära
kasutaja. Igal juhul, jutt tal jookseb ning oma eriskummaliste mõtete
ja juhtumitega ajab ta Wilhelmil pea ogaraks. Omaette tegelaseks
võiks pidada ka viiekümnendate New Yorki, see inimestest ja
majadest ja masinatest pulbitsev multiorganism; kiirus ja kära ja
üksindus. Sa oled üksi mingis hullumeelses segapudrus, massis ja
lärmis.
Tegemist on arvatavalt iroonilise
romaaniga, mille vastavad iroonilised püüdlused on ehk... liialt
selgelt esil. Jah, Wilhelm on keskealine ebaõnnestuja, ega sellele
suurt rohkem sügavust lisandu. Kogu tekst illustreerib ta elu
möödaelamist, lihtsamate teede või laiskuse või tahtejõuetuse
paraadi. Nojah, aga et selle lugemiseks tuleb sada lehekülge läbi
lugeda... see muutub vähe tüütult monotoonseks. Või noh, enda
viga, et raamatut pooleli ei jätnud, kaua ikka hoiad lootust, et
äkki avaneb mõni põnevam tahk lisaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar