12 juuni, 2014

Saul Bellow – Püüa päeva (1968)


Lühiromaan ühest keskealisest hädapätakast Wilhelmist, kes on jõudnud omamoodi lagunemispunkti – tööd pole, viimane raha sai kahtlase nõuandja mõjutusel börsile viidud, lahus elav koduperenaisest abikaasa ei anna lahutust ja nõuab poegade kasvatamiseks viimase sendi hinge tagant, aastate jooksul tehtud valeotsused on mehe võõrutanud ta isast. Või noh, isa ei mõista, miks peab tema maksma oma täiskasvanud poja vigade eest, sellele tegevusele ei saa näppu anda, kaotad käe – aga tema tahaks vaid rahumeeli pensionipõlve pidada. Ühesõnaga, enesest heal arvamusel olev Wilhelm on omadega täiesti orkis – abiks pole seegi, et oma hädades mees endal erilist süüd ei näe, ikka on maailm see, mis käru keerab.

Wilhelmi kahtlaseks nõuandjaks on Tamkin, kes on tegelikult pagan teab kes – psühholoog või šarlatan või seikleja või, noh, inimeste paratamatult ära kasutaja. Igal juhul, jutt tal jookseb ning oma eriskummaliste mõtete ja juhtumitega ajab ta Wilhelmil pea ogaraks. Omaette tegelaseks võiks pidada ka viiekümnendate New Yorki, see inimestest ja majadest ja masinatest pulbitsev multiorganism; kiirus ja kära ja üksindus. Sa oled üksi mingis hullumeelses segapudrus, massis ja lärmis.

Tegemist on arvatavalt iroonilise romaaniga, mille vastavad iroonilised püüdlused on ehk... liialt selgelt esil. Jah, Wilhelm on keskealine ebaõnnestuja, ega sellele suurt rohkem sügavust lisandu. Kogu tekst illustreerib ta elu möödaelamist, lihtsamate teede või laiskuse või tahtejõuetuse paraadi. Nojah, aga et selle lugemiseks tuleb sada lehekülge läbi lugeda... see muutub vähe tüütult monotoonseks. Või noh, enda viga, et raamatut pooleli ei jätnud, kaua ikka hoiad lootust, et äkki avaneb mõni põnevam tahk lisaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar