Ian McDonald – Vishnu at the Cat Circus (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Järjekordne lugu Cyberabadi tsüklist ehk siis 21. sajandi India, mis on segu kübertehnoloogiast ja kohalikest ajaloolistest traditsioonidest. Kui eelmised kaks lugu, mida olen lugenud, käsitlevad üksikuid juhtumeid selles pöörases indialikus tulevikusegaduses, siis seekordne lugu on palju laiahaardelisem, saades alguse 2025. aastast ja jõuab kuhugi 22. sajandi künnisele (dateerimine on natuke raskendatud seoses peategelase füsioloogilise kasvamise eripäraga).

Lugu algab siis sellest, kuidas India on jagunenud mitmeks riigiks, mis omavahel sõdivad (vesi, vesi, vesi – Himaalaja jäämütsid on üles sulanud). Tehnikaareng on muidugi selline, et sõjatandritel möllavad mechad ja küberrünnakud; ja eks murrangulist tehnikat jagu tsiviilsfäärigi – näiteks on võimalik katseklaasilapsi nö modifitseerida. Ja nii teevad vanemad Vishnu, kellest peaks saama omaduste poolest pea pooljumalik braahman, üliintelligentne ja kahekordse elueaga, kellele ükski haigus külge ei hakka jne. Kahekordne eluiga tähendab ühtlasi seda, et laps areneb füüsiliselt kaks korda aeglasemalt – üliintelligents töötab küll juba peale sündimist, aga kuna kehaline areng ei võimalda kõne moodustamist, siis Vishnu uitab kaks korda kauem oma imikuilmas koos kübervidinatega (millised kõiksugu vidinad siin loos esinevad, on pisut raske kirjeldada – ikkagi tulevikuvärk!). Vishnul on ka nö normaalne vend Shiva, vendade läbisaamine on pehmelt öeldes okkaline, ning peale seda, kui Shiva proovib väikevenda tappa, peavad vanemad paremaks vendade pärast eraldi kodudesse kolida.

Vishnu kasvab aegamisi ja ta pannakse temasuguste superinimeste kooli – kus siis välimuselt justkui väikesed lapsed, aga juba passiealised jne. Noorte eriline staatus tekitab vanemates muidugi soovi neid ristata abielu abil, et seeläbi veel paremaid järeltulijaid saada; ning Vishnu paaritataksegi ühe kooliõega – mõlemad passiealised, aga väljanägemiselt alles nagu kaheksa-aastased. Noored sellest tehingust ei vaimustu ja Vishnu laseb end salaja kastreerida. Ühel hetkel hüppab noormees poliitilise karjääri reele ja saab Delhis omamoodi halliks kardinaliks... kuniks kohtub oma tehnogurust venna Shivaga, kes tegeleb õige hämarate nanoarvutite loomisega, mis teeksid inimelust hoopis midagi muud. Ja sellest vendade vastuolulisest vastasseisust räägib edasine lugu.

Nagu öeldud, on McDonaldi loo haare õige lai, see 60 leheküljeline tekst on nagu kokkupressitud ulmerushdie – muidugi, kas Indiast kirjutades saabki vaid väljenduda ekstaatiliselt ja lugejaga vesteldes? Küllap vist. Igal juhul, päris pöörane segu kõiksugu ulmelistest tehnoloogiatest ja India argireaalsustest – on jumalik ülemklass oma taevastes kõrgustes, uuele avatud keskklass ja siis pööbel, kes vireleb oma iidses reaalsuses. Ning Višnu ja Šiva ja teised müüdid.

“In India we leave the heroics to those with the resources to play that game: the gods and the semigods of the Ramayana and the Maharabharata. Let them cross the universes in three steps and battle demon armies. Leave us the important stuff like making money, protesting our families, surviving. It's what we've done through history, through invasion and princely war, through Aryans and Mughals and British: put our heads down, carried on and little by little survived, seduced, assimilated and in the end conquered. It is what will bring us through this dark Age of Kali. India endures. India is her people and we are all only, ultimately the heroes of our own lives. There is only one hero's journey and that leads from the birth-slap to the burning-ghat.” (lk 672-673)

ulmekirjanduse baas