Üpris õdus lugemine sellisest
rekonstruktsioonist, milline võis olla elu 14. sajandi Inglismaal.
Kärmelt öeldes – kole. Natuke pikemalt järele mõeldes... ikka
päris kole. Seda küll muidugi tänapäevasest vaatepunktist võttes,
selge see, et katku- või näljavabadel aegadel leidus tollaste
inimeste elus vähe lõbusamaid hetki (seda siis neil asualadel, mis
ei paiknenud Šotimaa või Walesi lähistel).
“Olgu öeldud, et peamine põhjus, miks tasuks vältida elu keskaegsel Inglismaal, ei ole mitte vägivald, lame huumor, kehvad teed, klassisüsteemis peituv ebaõiglus, suhtumine religiooni ja hereesiasse ega ka äärmine seksism. Selleks on hoopis haigused.
/-/ Olgugi et elu keskajal on kõige üldisemas mõttes tervisele kahjulik, võib nii mõndagi keskaegset meditsiinilist arusaama veel iseäranis ebatervislikuks pidada. Peagi hakkab teile paistma, et keskaegne meditsiin on veider segu hämaratest rituaalidest, sektantlikest uskumustest, kodustest raviprotseduuridestja veidrast taidlemisest.” (lk 225, 226)
Raamatu vast ühed masendavamaid
leheküljed kirjeldavad keskaegset tõlgendust Galenoselt põhineval
arusaamal naiste rahuldamisest ja vägistamisest (lk 70-72). See on
kohe niivõrd... vale, et sellest ei taha rohkem siin mainida. Eks
siit tekib omasoodu küsimus, et milline tuntud religioon meeste ja
naiste vahelist võrdsust üldse normaalseks peab või mida on andnud
kümne küünega kümnete sajandite taguste pühakirjade austamine
(muidugi, nagu Mortimer näitab, leidsid tollasedki usumehed kõiksugu
kavalusi oma elu paremaks muutmisel (nt lihasöömine lk 221-223)).
“Üldiselt öeldakse, et keskaegsed mehed on õitseeas 20-aastaselt, küpses eas 30-aastaselt ning 40. eluaastates hakkavad nad juba vanaks jääma. See tähendab, et mehed peavad võtma vastutuse suhteliselt noores eas. Mõnes linnas võivad vandekohtunikeks olla kodanikud, kes on kõigest 12 aastat vanad. /-/ Keskajal eeldatakse, et poisid asuvad tööle seitsmeaastaselt ja varguse eest võib neid niisama noorelt ka üles puua. Abielluda võivad nad 14-aastaselt ja sõjaväes teenida 15-aastaselt.
/-/
Mis puutub naistesse, siis tuleb eluperioodid “õitseiga”, “küps iga” ja “vananemine” kuue või seitsme aasta võrra varasemaks tõsta. Naine on õitseeas 17-aastaselt, küpses eas 25-aastaselt ja vana 30. eluaastate keskpaigas. /-/ Poisid ja tüdrukud kihlatakse lapseeas, abielu peetakse tütarlapse jaoks sobivaks 12-aastaselt, ehkki kooselu algab tavaliselt 14-aastaselt. /-/ Enamik tütarlastest on 16. eluaastaks abielus ja 20. eluaastate keskel juba viis või kuus last ilmale toonud, ehkki kaks või kolm neist on juba surnud.” (lk 51-52)
Kuidas hoolitseda selle eest, et
inglise nö pärisorjad jätkaksid maaharimist:
“Kui lesk pole mõni kuu pärast esimese abikaasa surma abiellunud ja isanda ma võib selle tagajärjel hooletusse jääda, kästakse lesel valida endale abikaasa enne järgmist kohtupäeva – harilikult kolme nädala jooksul. Kui naine seda ei tee, valib mõisavalitseja talle ise sobiliku mehe. Kui osapooled keelduvad abiellumast, tehakse neile trahvi, ja kui nad ikka keelduvad, pannakse nad seniks vangi, kuni nõusolek käes.” (lk 64)
Õgardina on üsna valus lugeda, kuidas
keskajal oli inimestel päeva jooksul kokku kaks söögikorda –
tõusti päikesega, aga esmalt söödi praeguses mõistes lõunaoote
ajal ja teist korda nö õhtuoote paiku. Noh, omamoodi tõepoolest
tasakaalus, aga ikkagi... oeh. Rääkimata sellest, milline masendav
lobi oli lihtrahval kättesaadav (jällegi, seda siis, kui polnud
nälja-aastad).
Eks enamasti on raamatus juttu vähe
jõukamast või eriskummalisemast rahvast, seega ei saa öelda, et
tegemist “keskaja keskmise inimese” rekonstruktsiooniga
(rääkimata sellest, et uurimise all Inglismaa eluolu); mõneti ehk
võikski olla põnevam lugeda talupoegade (sest linnades elas ehk
seitsmendik rahvast) nö masendavast eluolust (muidugi, kas sellest
järjest jaksaks üle kahekümne lehekülje lugeda). Kui väheke
mööda mõelda, siis “Jää ja tule laul” on ikka üpris
tsiviliseeritud (või seksikam) maailm... võrreldes 14. sajandi
Inglismaaga.
Muidugi oleks kena siinses postituses
teha “oh” ja “ah” igasuguse tollase värgi kohta, mis nüüdses
vaatevinklist valus ja tobe tundub, aga noh, milleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar