27 juuli, 2014

Ķempi Kārl – Salats joug kolm aģa / Salatsi jõe kolm kallast / Salacas upes trīs krasti (2013)


Kuigi kergelt püütakse nagu müstifitseerida, nagu oleks tegu tundmatu salatsiliivi luuletajaga, on tegelikult siiski mõista antud, et see on murdeuurija Karl Pajusalu pseudonüüm. Pajusalu ise on pärit Tahkurannast Kempi külast, mis muistsetel aegadel kuulus liivlaste Metsepole maakonda. Salatsiliivi keel ise erineb Kura poolsaare liivi keelest, millel põhineb ka liivi kirjakeel, ja salatsiliivi keele viimased kõnelejad surid juba 19. sajandil. Nõnda on siis tegu väljasurnud keeles luuletustega. Kuna Pajusalu ise on keeleteadlane, on need tekstid üsnagi keeletundlikud, kasutavad ära salatsiliivi keele mitmetähenduslikkuse võimalusi. Luuletused on küll Pajusalu enda poolt ka eesti keelde tõlgitud (ja Valt Ernštreiti poolt läti keelde, tõlkijad ning Marts Velskers on kirjutanud ka seletavad saatesõnad), kuid täieliku lugemiskogemuse saab ikkagi ka liivikeelset originaali jälgides. Samas pole tegu ainult mingi keelelise eksperimendiga, vaid tegu on luulega, mis püsib veenvana ka oma sisu ja poeetilisuse poolest. Ma ütleksin, et Karl Pajusalu pole mitte ainult väärt keeleuurija, vaid Ķempi Kārlina ka hea luuletaja, kes tajub hästi luulekeele võimalusi ning on võimeline looma mõjuvaid kontsentreeritud poeetilisi tekste. Muidugi, põhjus on selles, et need tekstid pole kirjutatud mitte ainult keeleteadlase intellektiga, vaid ka hinge ja südamega – siin on palju õrna armastusluulet, aga samuti tekste, mis räägivad tundlikult sidemest tolle Liivimaa nurga maastike ja loodusega. Hea näide sellest, kuidas mingi keeleline või tekstiline piirang (antud juhul siis kirjutamine keeles, mille elus kasutamine pole enam kättesaadav ja mille sõnavarast on meieni säilinud umbes 8500 sõna) annab tulemuseks pingestatud poeetika. Selles on isegi midagi oulipolikku.

Ķempi Kārlil on ilmunud ka teine luulekogu „Toini sina / Teine sina”.



Minu lemmikluuletus Ķempi Kārlilt:



AMA LÄEB ÜL



jema miks sa ütlud

ama läeb ül



mis ül se siz läeb

kui ül se siz läeb



vei ama läeb ül

apku siperķi läeb ül räk

vei ku šīld läeb ül ūrg

vei kui koig läeb ül mär



vei kui iza laja läeb korges mär pǟl

ja mē ab näem tänd jenim



puog ama läeb muitiši ül

ama ab uo siperķi, šīld apka laja

ama om ķuzumi

ķuzumi läeb ül



ku sa ab pagat jenim

ama om läen ül



[Siin muuhulgas näha ka seoseid läti keelega: „koig” 'laev' on laen läti sõnast „koģis”; „vei”, mis tähendab nii „kas” kui ka „või”, on läti keelde samades tähendustes laenatud sõnana „vai” – ilmselt ka tänapäevane eesti „kas'i” asendav küsisõna „või?/vä?” juurdub sellessamas tajus. Pangem ka tähele, et liivi keeles öeldakse mitte „kaugele merele”, vaid „kõrgele mere peale” - see hakkab mängima tüvega „üle/üles”; võimalik, et ka eesti keeles on selline väljendus olemas (sisemaalasena ma ei tea seda), igal juhul selle teksti läti tõlge ütleb „augstu jūrā” 'kõrgele merele'.]



KÕIK LÄHEB ÜLE



ema miks sa ütled

kõik läheb üle



mille üle see siis läheb

kuidas üle see siis läheb



kas kõik läheb üle

nagu sipelgas läheb üle tee

või nagu sild läheb üle jõe

või nagu laev läheb üle mere



või nagu isa paat läheb kaugele merele

ja me ei näe teda enam



poiss kõik läheb teisiti üle

kõik ei ole sipelgas, sild ega paat

kõik on küsimine

küsimine läheb üle



kui sa ei räägi enam

kõik on läinud üle






PS. Panin tähele, et „katki” on salatsiliivi keeles „katik”. Mäletan seda sõna oma mulgi vanavanemate suust. Murdesõnastik ütlebki, et sellist vormi on kasutatud ainult läänepoolsemal Mulgimaal ja Lõuna-Pärnumaal, st muistse Metsepole otseses naabruses (muidu on „kakki” Pandivere aladel, „katski” võru, tartu ja idamulgi keeles, „katti” Lääne-Eestis ja saartel, „katki” kõikjal põhjaeesti keele aladel). Nii võib ju mõelda, et mulgi keel on üks kohti, kus salatsiliivlaste keel on väikeste tükkidena veel säilinud.


Sirp 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar