Kuigi
kergelt püütakse nagu müstifitseerida, nagu oleks tegu tundmatu
salatsiliivi luuletajaga, on tegelikult siiski mõista antud, et see
on murdeuurija Karl Pajusalu pseudonüüm. Pajusalu ise on pärit
Tahkurannast Kempi külast, mis muistsetel aegadel kuulus liivlaste
Metsepole maakonda. Salatsiliivi keel ise erineb Kura poolsaare liivi
keelest, millel põhineb ka liivi kirjakeel, ja salatsiliivi keele
viimased kõnelejad surid juba 19. sajandil. Nõnda on siis tegu
väljasurnud keeles
luuletustega. Kuna Pajusalu ise on keeleteadlane, on need tekstid
üsnagi keeletundlikud, kasutavad ära salatsiliivi keele
mitmetähenduslikkuse võimalusi. Luuletused on küll Pajusalu enda
poolt ka eesti keelde tõlgitud (ja Valt Ernštreiti poolt läti
keelde, tõlkijad ning
Marts Velskers on kirjutanud ka seletavad saatesõnad),
kuid täieliku lugemiskogemuse saab ikkagi ka liivikeelset originaali
jälgides. Samas pole tegu ainult mingi keelelise eksperimendiga,
vaid tegu on luulega, mis püsib veenvana ka oma sisu ja poeetilisuse
poolest. Ma ütleksin, et Karl Pajusalu pole
mitte ainult väärt keeleuurija, vaid Ķempi
Kārlina ka
hea luuletaja, kes tajub hästi luulekeele võimalusi ning on
võimeline looma mõjuvaid kontsentreeritud poeetilisi tekste.
Muidugi, põhjus on selles, et need tekstid pole kirjutatud mitte
ainult keeleteadlase intellektiga, vaid ka hinge ja südamega –
siin on palju õrna armastusluulet, aga samuti tekste, mis räägivad
tundlikult sidemest tolle Liivimaa nurga maastike ja loodusega. Hea
näide sellest, kuidas mingi keeleline või tekstiline piirang (antud
juhul siis kirjutamine keeles, mille elus kasutamine pole enam
kättesaadav ja mille sõnavarast on meieni säilinud umbes 8500
sõna) annab tulemuseks pingestatud poeetika. Selles on isegi midagi
oulipolikku.
Ķempi
Kārlil on ilmunud ka
teine luulekogu „Toini sina / Teine sina”.
Minu
lemmikluuletus Ķempi
Kārlilt:
AMA
LÄEB ÜL
jema
miks sa ütlud
ama
läeb ül
mis
ül se siz läeb
kui
ül se siz läeb
vei
ama läeb ül
apku
siperķi läeb ül räk
vei
ku šīld läeb ül ūrg
vei
kui koig läeb ül mär
vei
kui iza laja läeb korges mär pǟl
ja
mē ab näem tänd jenim
puog
ama läeb muitiši ül
ama
ab uo siperķi, šīld apka laja
ama
om ķuzumi
ķuzumi
läeb ül
ku
sa ab pagat jenim
ama
om läen ül
[Siin
muuhulgas näha ka seoseid läti keelega: „koig” 'laev' on laen
läti sõnast „koģis”; „vei”, mis tähendab nii „kas”
kui ka „või”, on läti keelde samades
tähendustes laenatud
sõnana „vai” – ilmselt
ka tänapäevane eesti „kas'i” asendav küsisõna „või?/vä?”
juurdub sellessamas tajus. Pangem
ka tähele, et liivi keeles öeldakse mitte „kaugele merele”,
vaid „kõrgele mere peale” - see hakkab mängima tüvega
„üle/üles”; võimalik, et ka eesti keeles on selline väljendus olemas (sisemaalasena ma ei tea seda),
igal juhul selle teksti läti tõlge ütleb „augstu jūrā”
'kõrgele merele'.]
KÕIK
LÄHEB ÜLE
ema
miks sa ütled
kõik
läheb üle
mille
üle see siis läheb
kuidas
üle see siis läheb
kas
kõik läheb üle
nagu
sipelgas läheb üle tee
või
nagu sild läheb üle jõe
või
nagu laev läheb üle mere
või
nagu isa paat läheb kaugele merele
ja
me ei näe teda enam
poiss kõik läheb
teisiti üle
kõik ei ole
sipelgas, sild ega paat
kõik on küsimine
küsimine läheb üle
kui sa ei räägi
enam
kõik on läinud üle
PS.
Panin
tähele, et „katki” on salatsiliivi keeles „katik”.
Mäletan seda sõna oma
mulgi vanavanemate suust. Murdesõnastik ütlebki, et sellist vormi
on kasutatud ainult läänepoolsemal Mulgimaal ja Lõuna-Pärnumaal,
st muistse Metsepole
otseses naabruses (muidu
on „kakki” Pandivere aladel, „katski” võru, tartu ja
idamulgi keeles, „katti”
Lääne-Eestis ja saartel, „katki” kõikjal põhjaeesti
keele aladel). Nii
võib ju mõelda, et mulgi keel on üks kohti, kus salatsiliivlaste
keel on väikeste tükkidena veel säilinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar