31 juuli, 2014

Külm halastus: Daniel Woodrell

Jutt oli väga hea.
Raamat oli väga ilus.
Raamat ei meeldinud.
Raamat ei meeldinud seepärast, et oli toimetamata.
On alust kahtlustada, et
  • Mitte keegi kirjastuses ei olnud seda tõlkijalt saadud faili läbi lugenudki, toimetamisest rääkimata.

  • Tõlkija oli pidanud toimetamist ennastmõistetavaks ja jätnud teksti sisse ka oma kahtluste väljendused.
Tõlkijaks on märgitud Kalevi Kvell. Tema kohta leiab netist teksti (http://www.jt.ee/2074245/inimest-loe-kui-huvitavat-raamatut ), kus on puudutatud ka tõlkimisega seotud jamasid. Nüüd on uus jama kaelas. Vaevalt, et ta tunneb rõõmu ja uhkust oma nime üle tiitellehel.
  • Tõlkija poolsed märkused on sulgudes teksti sees, niiviisi, et ei ole võimalik erista märkusi ja tõlget. Mõne märkuse puhul võib tunduda, et tegemist on võõristusefekti saavutamiseks tehtud autori poolsete märkustega. Tavaliselt on et tõlkija/toimetaja märkused joone all.
    • Need märkused ei moodusta selget ja ühest süsteemi. Märkused ei ole alati mõiste esimesel esinemisel, mõni märkus annab sama asja kohta sisult erinevat infot, märkused ei ole alati keeleliselt korrektsed.
    • Ei ole otsustusele jõutud, kas tegelaste hüüdnimed kuuluvad tõlkimisele või mitte – praegu on (samade tegelaste kohta) mõlemaid variante.

  • Tõlkija ei ole (vist) olnud teadlik sõimu tõlkimise tänapäevastest heast tavast – sõimu sõnasõnaline tõlkimine on viga, õige on leida Eesti keelest sama kangusastmega väljend.
    • Lk 124: „… kui see oma ema keppija siia sisse kõnnib…“. Kontekst lubab arvata, et kõne all olev isik ei ole olnud oma emaga sugulises vahekorras - tõlkija jäme maitsevääratus. Kui oleks olemas olnud toimetaja, siis ei oleks see sellisena trükki jõudnud.

  • Taoline olukord sunnib lugema pideva kahtlusega – kriminaalse loo nautimise üks eeldusi on usaldus teksti vastu.
Muidu olen ma tõlkega rahul – rütm ja lauseehitus vastavad minu maitsele.
Raamatu on välja andnud kirjastus „JI klassika“, toimetajat ja toimetamist ei ole mainitudki.
Raamatul on kõvad kaaned ja kaanevärviga sobivas toonis järjehoidja.
Mina oleksin eelistanud toimetatut, olgu selle hinnaks pealegi pehmed kaaned ja hall paber. Aga ju on see käesolev kirjastaja ettekujutus heast raamatust.
(Kivisildniku kodulehel on sõnad: juba mõnda aega kahtlustan et olen jumal)

Nii palju siis häirivast vormist. Kas toimetamine on sisu või vorm?

Sisu on ilus. Jutt on ilus.
Selle jutu ilu on ennekõike selles, mida ta ei ole.
Jutus ei ole:
  • Suurtele üldistustele pretendeerivaid sügavmõttelisi lõike (ehki lugu seda võimaldaks).
  • Pisarakiskumisi (ehki loo käik seda võimaldaks).
  • Ohvri-sildistusi (ehki annaks ka nii näidata) ja sellest tulenevat ettepanekut anda kellelegi ära oma hääl või raha.
Nii, et karge lugu.
Loo kargus on omadus, mis tekib selge eesmärgiseadega. Ja praegu on eesmärgiks jutustada lugu.
(Ehki eestikeelne internet ei paku selle raamatu lugemiselamusi, on loo ümberjutustus olemas http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%BClm_halastus. See ei vasta detailides minu poolt loetule (kontrollitud raamatu järgi!), nii et võib olla lähtus jutustaja inglise keelsest originaalist (usaldus tõlkija vastu?!) või usaldas muljetamisel liialt oma mälu. Pole ka võimatu, et raamat on Viki artikli autori poolt lugemata ja ümber on jutustatud hoopis raamatu järgi tehtud filmi. Film, muide, olla kuulus ja palju tunnustust leidnud.)

Lugu ei ole lineaarne.
Algul ütleb peategelane väga nõudvalt oma vennale: „Ära iial, iial küsi armuanni järele!“.
Ja asub seejärel ümberkaudsetelt nõudma oma õigust. Nõuab õigust ja saab selle lõpuks … armuannina.
Kas see nõudmine oligi veidras vormis armuanni küsimine, kas õigust saab anda halastusena, armu andmisena?
Ja nii edasi, ja nii edasi…
Kui raamatu algul unistab peategelane ümbruskonna mahajätmisest ja sõjaväkke astumisest, siis lugejal ei ole lõpus kahtlust – see tüdruk sõjaväkke ei lähe, tema hoolitseb edasi oma vendade ja ema eest.

Et siis peategelane muutub jutu jooksul.

Peategelane ei muutu jutu jooksul, see vastutus teiste eest on temas algusest peale olemas, aga ta ise seda veel ei tea. Jutt enda kohta olulise teadasaamisest.

Raamat kohusetundest. Kohusetunne on see, mis lubab küsida armuandi. Ent mitte enda jaoks, tohib küsida (armuandi, halastustust) teistele. Tohib ja peab küsima, nii et veri lendab. Praegu küll küsija enda veri, aga … lihtne on kujutada ette, et ka võõras veri – las lennata, hea eesmärk pühendab abinõu!
Nõnna, väikese liialdusega raamatu mõttest.
Raamat on liigitatud maa noir’iks (county noir). Võimalik, et see on õige, ei tea. Üldistuse tegemine on raske, teisi maa noir’e pole lugenud, netist jääb mulje, et teisi taolisi pole olemaski.
Mina küsin, kelle verd on kirjutaja ja arvan ära tundvat Leo Perutz’i ja Torgny Lindgren’i näojooned. Üks mu tuttav väitis nägevat sugulust Charles Bukowski kompromissitu inimene-olemisega.
Igal juhul on tegemist silmapaistvalt hea raamatuga jutuga!
Lugege kindlasti!

3 kommentaari:

  1. tädi ei oska nii lühikeses tekstis isegi "ehki" kirjutada

    VastaKustuta
  2. Mina tõlgin nii nagu tahan ja et tekst jääks võimalikult õigeks; ja nii, et külameestel oleks teistest külameestest
    kergem lugeda. Mitmed toimetajad ei soovi oma nime või oma õiget nime trükis näha, sest kardavad endi tööandjaid. Väljamaa raamatuis ei ole märgitud mingeid toimetajaid, kuigi võiks olla.

    VastaKustuta
  3. oioi - viibutatakse sõrme "ema keppija" tõlkimise osas, aga ise kirjutatakse "maa noir" :))))

    VastaKustuta