01 august, 2014

Daniel Woodrell – Külm halastus (2014)

Tõeliselt tume romaan Ameerika nüüdisaja kolkaelust. Isa kaob sügisel, lubades millalgi tagasi tulles tuua kotitäie raha ja nänni ning jätab endast maha vaimselt haige naise, 16-aastase tütre ja kaks nooremat poega. Nojah, sarnaselt teistele Ozarksi kandi meestele pole isa olnud mingi musterkodanik (kuid see-eest kohalike poolt väga hinnatud metaamfetamiini valmistaja) ning mõned kuud peale kadumist selgub, et mees peab peagi kohtuistungile ilmuma, aga kui ta sinna ei tule, siis kaotab pere isa sõlmitud kautsjonileppe tõttu oma maja ja maa. Tütar asub kiiruga ümbruskonnast isa jälgi otsima, aga põrkub vastu kohalike vastumeelsuse müüri. Keegi ei taha, et asja urgitsetaks ning asi lõppeb tütrele karmi füüsilise töötlusega.

Kohtuistung toimub, isa sinna ei ilmu, ning talu õuele ilmub kautsjoniametnik, kes teatab, et kuu jooksul peab tüdruk vendade ja segase emaga sealt kaduma – kui muidugi isa ühel või teisel kombel välja ei ilmu. (Naaber on valmis üht poega enda kasvatada võtta, sest noh, tegelt ongi naaber poisile isaks.) Tüdruk hakkab seepeale asju kokku tõmbama, põletab varasemate põlvkondade mälestusesemeid ja riideid, niisamuti plaanib maha müüa väärtusliku metsamaa, mida suguvõsa senini pole lasknud aastakümnete jooksul puutuda. Aga siis... tulevad neiu hiljutised peksjad ja aitavad täbara olukorra nö positiivselt lahendada.

Kõlab kui happy end? Noh, sel juhul selline päris muserdunud happy end. Woodrelli kirjeldatud Ozarksi kant on tänapäevaseks eluks ikka väga nadi kant – tõsi küll, seal on olemas nii televisiooni vaatamise võimalus kui ka alkohol, kanep ja metaamfetamiin (kohalikud nö talumehed ongi pigem spetsialiseerinud metaamfetamiini tootmisele). Kinnine ühiskond, kus inimestel on erinevad sugulussidemed ja pikk ajalugu. Kes kellele tappa andis, kes kelle tappis, kes keda pani. Vägivaldne sootsium oma aureeglitega, adrenaliinist ragisev meesteühiskond, kus naistel roll lastekasvatajatena või lõbuobjektidena (muidugi, on ka matriarhe). Natuke nagu Metsik Lääs, aga 21. sajandi tingimustes.

Loo peategelane Ree on üks kange neiu, hoolitseb ema ja vendade eest, püüab poistele õpetada eluks vajalikke oskusi (sest ta ise plaanib sõjaväkke astuda, et Ozarksist minema saada), ning üritab oma vastikult bad ass'idelt sugulastelt isa kadumise kohta selgust leida (tõsi küll, selle eest tabab teda vägagi karm karistus – aga kohalikele avaldab muljet, et neiu ellu jäi ja sirget selga edasi hoidis). Nagu teised temavanused, jäi talgi kool pooleli – erinevalt teistest neidudest mitte seepärast, et vaja mingi jõmmi tekitatud titte kantseldada.

Ühesõnaga, miskit idealistlikku ruraalset rahulolu siit tekstist välja ei pigista. Maakoht on karm ja inimesed on karmid. Võiks muidugi õhata, et põhjamaiselt kaunis ja karm maa... aga milleks.

Omaette ooper on tõlke teostamisega, natuke veider on, et tõlkija seletused paiknevad tekstis (nt koha- või hüüdnimede seletused, muud selgitavad märkused), mitte nt joonealuste märkustena; võiks öelda, et sellised tõlkijapoolsed lisandused autori teksti sees võtavad ilukirjanduslikku vunki vähemaks. Õnn seegi, et Woodrell ise pole omapoolselt kasutanud ümarsulgusid.

10 kommentaari:

  1. selgitused on sulgudes lugeja mugavuseks

    VastaKustuta
  2. noh, ma ise tundsin, et joonealused selgitused oleks hulga lugemissõbralikum olnud.
    küllap siis maitseasi.

    VastaKustuta
  3. See ei olnud pahatahtlikkusest, vaid katsetus. Ehtne jänki ja diksi arvavad, et kõik elavadki jänkide maal või diksiländis. Ei tahtnud teksti tükeldada ega lugeja silmi vaevata.
    Pole õige, et teksti ei ole toimetatud. Selle pärast on öösitigi korduvalt helistatud.

    VastaKustuta
  4. Nojah, ega kaldkirja vms kasutamine poleks niisamuti silmadele hea olnud.

    (Teksti toimetamisest on juttu juulikuu Woodrelli postituses, mille kirjutas teine inimene kui siinkirjutaja.)

    VastaKustuta
  5. Kui te viskate oma blogis välja seesuguseid väiteid, peate neid ka tõendama. Tõendage palun, millised kohad on kõnealuses raamatus toimetamata. Mina tõendan, kui toimetamata on tekst selles blogis.
    Mis on halba, kui inimene leiab, et ta on jumal? Kas ta peaks olema saatan?

    VastaKustuta
  6. Mina ei saa teise inimese eest rääkida, ja käesolevas postituses on juttu olnud vaid tõlke teostamisest (ehk siis see jutt, et miks seletused on tekstis).

    Toimetamisest on juttu teises postituses, mille autoriks on siinse blogi üks teine autor, ja miks ta nii arvab, oleks õigem tema käest küsida:
    http://loterii.blogspot.com/2014/07/kulm-halastus-daniel-woodrell.html

    See, et need postitused pea üheaegselt ilmusid, on juhus.

    VastaKustuta
  7. Tegu on autorikaitse all oleva teosega. Kas te saate aru, et teie jura on naljast kaugel?

    VastaKustuta
  8. Eelnevalt on esitatud üleskutse tõendada toimetamise puudmist.

    Aga palun:
    Tegelase nimi Whoop on leidnud kaks korda sulgudes tõlkimist, lehekülgedel 53 ja 61. Neist esimesel juhul on „Huigatus“ ja teisel „Huige, slängis kõvasti peksa andmine“.
    Sellel samal 61. leheküljel on tegelase nimi Blond, sulgudes on lisatud tõlge või tõlkija selgitus „Valgepea“, hiljem liigub ringi sama tegelane Valgepea-nimelisena.

    Kas need on näited mõtestatud toimetamisest?

    VastaKustuta
  9. Palun reklaamige teost aga edasi. Kui saate paari võõrkeelse lehekülje tõlkmisega hakkama, saatke see mulle kriiseerimiseks. Ei oleks osanud arvata, et eesti on idioote täis.

    VastaKustuta
  10. Otsige vigu! Keegi nuhikoer käib mu kannul vigu otsimas, jätan neid meeleldi, et ta saaks end rahuldada.

    VastaKustuta