11 august, 2014

Albert E. Cowdrey – Paradiso Lost (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Selline ulmekas, mille sarnaseid võid rahumeeli iga kuu korra lugeda – relvastatud inimesed saadetakse kergelt imelikule missioonile kuhugi veidrasse kohta ja mida kõike nendega teel sinna juhtub, millised suhted ja pinged inimeste vahel kujunevad, mis ootab neid sihtkohas ja kuidas sealne problemaatiline olukord millisel rohkem või vähem nurjatul moel laheneb. Ja kuidas siis inimsuhted taaskord ümber kujunevad. Igati klišee, aga milline töökindel klišee, mängib kenasti lugeja poisilikule küljele, ja eskapistlik rahulolu olemas.

Muidugi, nagu öeldud, ei saa sellist teksti monotoonse järjepidevusega tarbida, sest eksole, korduma hakkab standardolukordade kogemine või nii. Aga noh, kui loed neist Dozois antoloogiatest miskeid suvalisi või ülevõllikeeratud tekste (ja eks probleeme ole inglise keelest arusaamisega), siis üks selline klišeehetk mõjub vägagi teretulnult.

Nojah, lugu siis sellest, kuidas inimsugu on levinud ilmaruumi (tülikamad inimgrupid ongi parem jalust ära saata kaugetele ja ebameeldivatele planeetidele) ja sattunud konflikti võõrrassidega – ning ei olda just kõige võidukamad. Et need kõiksugu inimgrupid on planeetidel liialt laiali (kahuriliha on vaja!), tuleb kaitseperimeetri kindlustamiseks kaugemad planeedid maha jätta. Ühel sellisel on religioosne inimkari, keda siis saadetakse sõjalaevaga evakueerima (sest ka sektiliikmed on inimesed ja ehk ajapikku aru pähe võtnud). Kuid sõjalaeval juhtub nii mõndagi kahtlast ja osadel tegelastel on hoopis omad salaplaanid...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar