Nagu ikka, pole Strugatskite ulme mingi
tehnikavidinate või tulevikuvisioonide pärusmaa (muidugi neid siin
ka on, aga oma aja kastmes), vaid... midagi muud. Autoritele on ehk
tähtsam teksti loominevõi dünaamika kui siis kindel tulemus –
mitte mis on inimlikkus, vaid kas ja kuidas ootamatus või
äärmuslikumas olukorras inimlikult käituda. Või midagi sellist?
Ei tea... Lugemisel naudid pigem seda maailmaloomist kui saadud
tulemust ise; mis tekitab endale ootamatu küsimuse, et siis... mis
on mis...
Eks sedalaadi kirjandusele ole lihtne
osutada kui segase panemisena... aga noh, Strugatskid teevad seda
kuidagi retrostiilselt. Pateetika segatud argisega, inimhinge ülevus
koostöös ükskõiksuse või minnalaskmisega, tegelased võiksid
olla justkui positiivsed kangelased, aga samas kuidagi elusalt
labased või mõttetud sehkendajad või totralt naiivsed. (Muidugi
saaks mingil moel öelda, et muuhulgas esitatakse kõverpeegel
nõukogude inimesest – ent on see hetkel oluline?)
“Paar sekundit seisis ta otsekui kõheldes, siis vaatas üle õla minu poole ning ma nägin jälle ta suuri tumedaid silmi, aga mitte enam tardunuid, vaid vastupidi – vägagi elusaid ja justkui pilkavalt naervaid, ning siis äkki kükitas ta maha, haaras kätega põlvede ümbert ja hakkas veerema. Ma ei saanud esiotsa arugi, mis toimub. Just hetk tagasi seisis seal inimene, kummaline inimene, ja arvatavasti üldsegi mitte inimenegi, kuid vähemalt väljanägemiselt inimese moodi, ja siis äkki pole inimest, mööda sood, üle läbimatute põhjatute mülgaste aga veereb muda ja sogast vett pritsides mingi totter hall kakuke. Ja kuidas veel veereb!” (lk 50)
Vist iga Strugatskite teksti puhul olen
maininud, et ega ma nende austaja ole... aga samas on nad omal
veidral moel löövad. Kui ulmelisemate raamatute puhul tähendab
löövus ennekõike ohtrat ja jõhkrat musta huumorit (nt Abercrombie
jt), siis tegelikult saab ka... vaba, isikupärase kirjutamisega olla
midagi enamat kui järjekordne ambitsioonikas autoritoode.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar