Vaevalt et sellest debüütraamatust
mahuks midagi tulevasse Vadi best of valimikku, tegemist pole just
praeguse kõrgVadi tasemega (samas tuleb rõhutada, et 18-aastaselt
pole just naljaasi välja anda mingil moel loetav raamat), aga eks
ikka leidu noore ja vana Vadi vahel väheseid sarnasusi, millest siin
juttu ei tule.
Noorusliku bravuuriga lood, kus
peategelaseks on tüüpiliselt üks kõrge enesehinnanguga tüüp,
kes tuleb ja askeldab (loob oma (mikro)maailma) ning loo lõpuks
selgub, et tegemist vaimuhaigla (võimaliku) patsiendiga. Kogumiku
parimaks tekstiks on “Mõnikord sajab vihma ja vahel irvitab õnn”,
mis algab pea müütilises võtmes, kui linna saabunud võõrast
võetakse vastu kui Vihmatoojat, kes siis asubki vaikselt justkui
heategusid sooritama, ainult et... midagi on valesti. Selles loos
lüpsab Vadi oma lugejat ehk kõige tõhusamalt ja avaloo puänt
mõjub värskemalt kui hilisemad variatsioonid samal teemal.
“See kiilaspäine mehike August oli õnnetu. Õnnetu oli ta sellepärast, et tema peas oli samapalju mõistust kui tema pea peal juukseid – mees oli tõesti loll. Aga Juuli, Juuli oli hallipäine ja tema loomingus valitses kriis, nimelt oli ta kübarategija ja kübarad olid äärmiselt nilbed. Pealegi ei osanud ta kartuleid praadida. Ja kui aus olla, siis ega temagi oma vaimuga ei hiilanud.” (lk 10-11)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar