Heljo Mänd – Kõik räägivad (1982)

TRUMMARID

Meil on kõik trummarid – ema on trummar, isa on trummar, vanaema on trummar ja vanaisa on trummar. Oleme trummarite pere, ainult meie ei käi paraadidel põristamas. Meie põristame metsas ja meie trummideks on metsapuud.

Ema ütleb: “Trummelda kõvemini, siis saad tõugu kätte.”

Ma tean seda ise ka, et tõuk kardab põrinahäält. Kõik rähnid teavad seda.

(lk 21)

KARTUL 

Kõik arvavad, et kartul on lõbus olla. Saab mullas kükitada ja peitust mängida. Ega ma ei torise. Peitust on väga tore mängida, aga kui sa mängid hommikust õhtuni ja öö takkajärele, tahad olla vahel kartulipuder. Valge kartulipuder, kes sõbrustab kollase võisilma ja viineritega.
(lk 24)

KURB UNE-ELEVANT

Ma ei tea, kas mind on olemas või ei ole. Ma ei ole ennast kunagi näinud. Olen sündimisest saadik peidus vana riidekapi taga. See on nii vana kapp, et seda pole keegi seitsekümmend seitse aastat liigutanud, ja kapi taga on rohkem tolmu kui õhku.

Ma tohin alles siis tolmu seest välja tulla, kui mind saab tuhat täis. Aga mind ei saa iialgi nii palju. Iga kord, kui tädi Alma hakkab mind õhtul kutsuma: “Üks elevant, kaks elevanti, kolm elevanti, neli elevanti, viis elevanti...”, jääb ta enne magama, kui tuhandeni jõuab.

Ma olen väga kurb. Ainult ma ei tea, miks ma kurb olen. Kas sellepärast, et täid Alma ei jõua tuhandeni lugeda, või sellepärast, et ma ei saa kapi tagant välja?

(lk 25)