11 september, 2014

Vladimir Voinovitš – Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused. Puutumatu isik (2014)

Selles mõttes veider raamat, et siin on kirjeldatud kangelasliku Suure Isamaasõjale vahetult eelnenud aega ja siis sõja alguse olustikku kuskil Venemaa kolkas... omal moel naljakalt, näidates seda nõukogude elu ja korra absurdi, lollust ja totalitarismi kogu oma rajususes (nojah, eks see ole suuresti naer läbi pisarate ja tegemist on ikkagi ilukirjandusega).

Lugu siis sellest, kuidas 1941.a. mai lõpus teeb punaväe aeroplaan hädamaandumise kuskil pärapõrgus Krasnoje nimelise küla juures. Lennuriista kohe tagasi transportida või remontida ei saa ja seda saadetakse valvama õhuväe juures teeniv kasulik, kuid lihtsameelne lollike Ivan Tšonkin, kes muidu hoolitseb väeosa hobuste eest või teeb muid mustemaid töid. Mees lennutatakse kohale ja ta asub vahti pidama, ent aeroplaani kõrval aias ukerdab põllulapil mahlakate vormidega naine, ja noh, eks üks asi viib teiseni ning ajateenija Ivan ja postiljon Njura hakkavad aset jagama. Mees aitab kodustes töödes ning kõpitseb maja kallal, naine on õnnelik, et viimaks mees majas (kui ta vaid mitu korda päevas sedasamust armurõõmu ei tahaks). Sõdur Ivan jäetaksegi aeroplaani valvama, pole lollikesi peagi alanud sõjas jalgu vaja, leiab rinde poole teele asuv lennuväeosa päälik (oma osa selleski, et värskelt armunud naine ei toimeta Tšonkini allkirjastatud arupärimist oma vahipidamise kohta sõjaväeosale – parem, kui armee unustaks mehe olemasolu).

“Tšonkin heietas oma mõtteid. Mõtteid oli tal mitmesuguseid. Jälgides tähelepanelikult elu, mõistes selle seadusi, sai ta aru, et suvel on tavaliselt soe ja talvel külm. “Aga kui oleks vastupidi,” mõtles ta, “et suvel oleks külm ja talvel soe, siis nimetataks suve talveks ja talve suveks.” Siis tuli talle pähe teine mõte, veelgi tähtsam ja huvitavam, kuid ta unustas otsekohe, mis mõte see oli ja meelde see enam ei tulnud. Mõte kadumaläinud mõttest oli piinav.” (lk 27)

Külaelu ja kolhoosikord on distantsilt vaadates naljakas (ja muidugi see inimeste sõge rumalus, mida autor rahumeeli eksponeerib), aga tegelikult muidugi masendav. Mingil moel on säilinud endine külakord, kuid see segatud pea religioosse nõukogude korraga. Keegi on küüditatud, keegi arreteeritud, mõnel õnnestunud linna pageda, ning kohalejäänutelt nõuavad ülemused (omakorda kõrgemate ülemuste nõudmisel) plaanide täitmist või muid lollusi. Nõukogulik ühiselu kui selline. Aastate eest kolhoosi käimalükkamiseks kuhjatud külaelanike vara tassitakse uuesti laiali; inimesed on jommis, fatalistid ja samas nõukogude kodanikud. Kord seda, teist ja kolmandat. Pole ülevust segatud madalusega, seeasemel on madalus segatud elurõõmuga (ja noh, osa elurõõmust on rõõm puskarist).

Algab niisiis muuhulgas Suur Isamaasõda ja noh... peale mitmeid juhtumeid saab kohalik rajooni julgeolek (mitte just) anonüümse teate, et Krasnoje külas varjab end desertöör Tšonkin (mees tahab küll sõtta minna – aga ei saa, nagu värbajale teada, on ta juba aktiivses teenistuses). Julgeolek sõidab aeroplaani vahimeest arreteerima, kuid läheb vähe teisiti... ja kohalik kolhoos ületab selle segaduse tagajärjel plaane (niivõrd üllatav teave jõuab üleliidulisse ajakirjandussegi)! Ent ühtlasi tekivad kuulujutud mingist kahtlasest Tšonkini bandest, mis võivat olla natside diversandid vms. Ning kohale saadetakse polk, et Tšonkin...

Ühesõnaga, niivõrd pühast asjast kui nõukogude sõjast natsidega on võimalik kirjutada läbi humoorika-satiirilise kõverpeegli (umbes nagu Hilsenrathi musta huumoriga piserdatud juudikogemus). Tekib muidugi küsimus, et kuidas on võimalik triloogia järgmistes osades ülal hoida selles romaanis kohatud üsna lopsakat absurdimetsikust. See tekitab põnevust, et mida autor peale hakkab, kuidas Tšonkinil võimalik pääseda mahalaskmisest. Ei tea.

“Nad vaikisid jälle.
“Andrei,” ütles Aglaja vaikselt ja vankumatult, “kui sa ise tunned, et sul on ebaterved meeleolud, siis pead sa partei ees relvad maha panema.”
“Jah, pean küll,” nõustus Andrei. “Aga mis saab siis meie pojast? Ta on ju kõigest seitse aastat vana.”
“Ära muretse. Ma kasvatan temast tõelise bolševiku. Ta unustab koguni sinu nime.”
Naine aitas mehel kohvri ära pakkida, kuid keeldus ideelistel kaalutlustel veetmast ülejäänud osa ööst temaga ühes voodis.” (lk 204)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar