16 september, 2014

Patti Smith – Kõigest lapsed (2014)


Kui aus olla, siis ma pole senini ühtki Smithi albumit läbi kuulanud (arvutis küll kunagi mänginud “Horses” mp3) ning Mapplethorpe'i loomet näinud vaid fotokunsti kinkeraamatutest. Aga noh, raamat pisteti pihku ja tõepoolest, on üpriski huviga loetav tekst. Ajastu ühe niši kirjeldusena on see põnev vaade: ehk siis see, mis toimub 60ndate lõpu ja 70ndate alguse New Yorgi alternatiivsemas kunstielus, lillelastejärgne melu ja iidolite (Joplin, Hendrix, Morrison, Jones) lahkumine. Aga alles on titaan Bob Dylan. Ja Warhol. Ja Ginsberg ja Burroughs ja teised. Ning ülespoole rabelevad Smith & Mapplethorpe.

Mingil moel võiks öelda, et see raamat näitab taasromantiseerivalt kunstnikuks saamise okkalist teed, mis on praeguses vaatepunktist ehk pisut teistsuguse taustaga kui enne MTV või internetti tulekut. Tegemist pole üleüldse lihtsa teekonnaga – Smithi esimese lapsega juhtunu ja kodutus ja töötus ning muu segadus kuni tutvumiseni Mapplethorpe'ga ning sellele järgnev partnerlus kõiksugu kitsikuses ja hädades. Raamat ei jutusta väikekodanlikku moraali taastootvas laadis elukirjeldust, seda eriti Mapplethorpe'i puhul, kes ühel perioodil avastab, et peale Smithi tahaks ta ka meestega koos olla ning seejärel osutas mõnel korral rahahädas
intiimteenustki (eks seda tegid siin raamatus mõned teisedki mehed, kas siis raha või narkootikumi pärast – kellegi mõte oligi, et kui raha eest mehega magada, siis see pole homoseksuaalsus). Aga noh, kõik need seiklused viisid mehe ühtlasi sügavamale S&M maailma, mis omakorda aitas hiljem Mapplethorpe'i loomeideid ellu viia. Eks omakorda olid kaasaegsed hämmeldunud, et Smith niisamuti ei tarvitanud narkootikume või omasoolisi.

On muidugi hämmastav, et kaks inimest saavad sedavõrd lähedasteks, eluaegseteks sõpradeks, üksteise suurimateks kriitikuteks ja muusadeks (seda siis ühtlasi oma järgmiste armsamate kõrval jne). Selline lähedus teeb siiralt kadedaks – kuigi jah, et tegemist autobiograafilise romaaniga, siis mis on see kõige õigem tõde ja õigus jne; kas, millest ja kuidas autor oma lugejatele kirjutab. Smithil on olnule üsna paatoslik või ülev vaade, muidugi, lähedasest lahkunust kirjutamine ei saagi “lihtne” olla.

New York kui tollane loomeinimeste ja vähemuste suur sulatuskatel on takkajärgi vaates paheliselt romantiline, kõik see õhtune tänavaelu ja Warholi kultus ja Chelsea hotell ja mis kõik veel. Ja need unustamatud või unustatud kuulsused, kellega Smith ja Mapplethorpe mitmesugustes olukordades kokku puutuvad. Veidrused, narkootikumid ja muusika. Seniks kuni võimalust või elu. Eks kui kunagi peaks ise vanaks elama, oleks endalgi põnev lugeda oma põlvkonna noorusaja rähklemistest ja tollastest eksperimenteerimistest. Või whatever.

“Ma armastasin seda kohta, selle kulunud elegantsi ning ajalugu, millest ta niivõrd kinni hoidis. Levisid kuuldused, et Chelsea keldris, mis oli sageli vee alla mattunud, kõdunesid Oscar Wilde'i aluspüksid. Siin veetis luule ja alkoholi seltsis oma viimased tunnid Dylan Thomas. Thomas Wolfe kündis läbi sadu käsikirjalehti, mis lõpuks moodustasid romaani “Koju naasmist pole” (“You Can't Go Home Again”). Bob Dylan kirjutas meie korrusel loo “Sad-Eyed Lady of the Lowlands” ja amfetamiiniuimas Edie Sedgwick pani väidetavalt oma toa põlema, kui küünlavalgel endale pakse võltsripsmeid külge liimis.
Nii paljud inimesed olid selle viktoriaanliku nukumaja tubades kirjutanud, arutanud ja raputada saanud. Nii paljud kleidid on neil kulunud marmortreppidel liuelnud. Nii paljud läbikäigul olnud hinged on siin suuri ideid mõtelnud, oma jälje jätnud ja alla andnud. Vaikselt korruselt korrusele silgates nuuskisin välja nende vaime, igatsedes kohtuda piipu popsutavate Tõukude rongkäiguga, mis oli juba ammu mööda läinud.” (lk 126)

kohustuslikult vabatahtlik kirjandus 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar