Heino Väli – Peetrike (1988)

Mõneti ehk kummaline ja aegunud lasteraamat Katrinist, kes kõiksugu lapselikke pahategusid täis ja nii perele mureallikaks. Noh, üks hetk otsustab Katrin, et ei taha enam olla paha Katrin, ja on parem poiss ehk hea laps Peeter. Kodused nõustuvad sellise pealiskaudse soovahetusega (muidugi, tüdruku eeskujuks võis olla vanem vend Aadu) ning edaspidi sooritab kodus ja õues pahategusid Peetrike. Kas ja kuidas suhtuvad sellisesse rollivahetusse pere sõbrad-tuttavad, ei saagi täpselt aru, selles suhtes pigem pigistatakse (autori poolt?) silm kinni. Ei saa öelda, et Peetrike oleks miski Maa peal kehastunud Saatan, on lihtsalt selline taltsutamatu laps, kes ei oska arvestada teistega täiskasvanulikult.

Lugu on iseenesest üsna punane, nii elavad Peetrike ja teised kodanikud eramajas üürilistena, ning hammast ihutakse maja haldavate peremeeste ehk endiste omanike (?) peale, kes siis püüavad endist vara mingilgi moel endile hoida – kasutavad näiteks aiamaad vaid enda jaoks (äritsedes sügisel aedviljadega), hoitakse oma kola keldris jms. Aga Peetrike, tema julgeb lapsearuga peremehi sõimata, ja teised üürilised noogutavad salamisi pead. Või noh, pioneerilaagrisse komandandiks määratud isa võtab lapse laagrisse kaasa ja millised kommunistlikud suhted seal laste ja vanemate vahel on.

Nojah, ei saa kuidagi öelda, et raamatul oleks nüüdseks suuremat väärtust järel, Väli pole siin niisamuti eriliselt vaimukas või südamlik, on lihtsalt selline üsna puine pedagoogilisevõitu lastelugu.