Alan Dean Foster – Värava langemine (2014)

Quest lükkub hooga käima ja enam ei kummita esimese raamatu detailne jokutamine, seiklused ja nendega kaasnevad õnnestumised muutuvad juba päris uskumatuteks, kulmineerudes eepilise lahinguga, mis on kohe... üks eepiline uskumatute õnnestumiste jada (rääkimata sellest, kuidas Jon-Tom viimaks üpris õõvastaval moel armastatu leiab). Ühesõnaga, romaan lõhnab kergelt lastekirjanduse järele, kõik selle kamba seiklused maa all ja maa peal, vee peal ja vee all on kuidagi... noh, lapsikud või nii. Kerkib ületamatu probleem, seatakse siht (mida pole võimalik ellu viia!) ja hopsti mõne aja pärast saab kõik korda – sest, ma ei tea, head tegelased peavad ju ometi peale jääma? Külastatakse kohti, mille olemasolu ei usuta, käiakse maskeeritult vaenlase peakorteris, sest noh, tegelikult on see võimalik jne.

Eks neid kahte raamatut on raske võrrelda nüüdisfantasy tellistega, tegelased on üsna lihtsad, nad võivad küll olla tõprad, aga mitte üdini tõprad, sest sisimas on nad ikkagi head tegelased (põnevusega ootasin, millal see dändi Kassu midagi eetiliselt või moraalselt kahtlast teeks, aga võta näpust, oli lõpuni heroiline ja truu kangelane). Ja see lõpulahing... kohe uskumatu.... igal viimasel hetkel tuli headele appi midagi, mis lahingukäiku tasakaalustas; selline suhkrune eepilisus muutis teksti ikka päris läägeks. Kurat, lastekirjandus.

“See oli olnud suurejooneline seiklus, nad olid üritanud päästa tsivilisatsiooni, ületades kohutavaid takistusi ja hirmsaid raskusi. Kõike vaid selleks, et saada legendi asemel hoopis üürikeseks toidukorraks.” (lk 201)

Tore, et kirjastus need kaks raamatut nii kiirelt koos välja andis, huvitav, kas nad jätkavad Fosteri tõlkimist, iseenesest need kaks romaani moodustavad terviku ja kas Jon-Tomi tegemistel saab enam nii eepilist haaret olla, ei oska aimatagi (muidugi kerkivad uued ohud, galaktilistest mõõtmetes jne). Eks huvitav küsimus seegi, mille järgi kirjastus ulmeraamatuid valib, kes küll soovitab?

ulmekirjanduse baas