Maniakkide Tänav – See maailm on mulle! (Täheaeg 13, 2014)

See, et autor on kogenud kirjutaja, on tunda terve teksti vältel, seda võiks nimetada kirjutamise enesekindluseks. Varane nihilistlik Maniakk on praeguseks arenenud humaanseks Tänavaks – selle asemel, et sel äsjaavastatud Hämariku planeedil lasta märatseda splätterhorroril, on nüüd hoopis üpris liigutav (ja transhumanistlik?) lugu noormehe juurte ja koha otsingust, inimeseks olemise identiteet kui selline. Tõepoolest, inimene vananeb ja selle käigus autorina vahel areneb (kuigi meelelahutuslikus mõttes hindan ma varasemat Maniakke rohkem kui viimaste aastate Tänavat – jajah, saan aru, kui uskumatult tobe võib see autorile tunduda, kui noorpõlve katsetusi fännatakse rohkem kui käesolevas loomeeas loodut).

Lugu ise on siis sellest, kuidas kosmoselaevas võrsunud noormees leiab, et tahab maalaseks saada, ja seda äsjaavastatud planeedil, millele nimeks pandud Hämarik. Ainult et... terraformimisega tegelevad tehisintelligentsiga tüübid, mitte inimesed – kuna see ökonoomsem ja parem jne. Kuid noormees nimega Mürakas (eestlane?) leiab üsna alatu viisi, kuidas planeedile nihverdada ja seal ka püsima jääda – olenemata sellest, et ta füüsis on kaaluta olekus üleskasvamisest üpris rabe, et kohaneda planeedi gravitatsiooniga jne. Aga ta püüab, ja see on peamine.

Kahtlemata selle kogumiku üks paremaid lugusid.

ulmekirjanduse baas