Gabriel Garcia Marquez – Väljakuulutatud mõrva kroonika (1995)

Ütlemata sünge lugu ühest grotesksest tapatööst, mis võinuks kodanikujulguse ja vaimuvalguse olemasolul juhtumata jääda. Peale vägevat pulmapidu avastab rikas peigmees, et pruut polegi neitsi, ja naine tunnistab üles rikkuja nime. Värske abielumees viib naise keset ööd selle koju tagasi, ning naise kaksikvennad vannuvad häbistaja maha lüüa, ja hommikul pussitavadki selle surnuks.

“Paljud inimesed, keda ta oli kohanud pärast kodunt lahkumist kell 6.05, kuni ta tund aega hiljem tükeldati nagu siga, mäletasid teda pisut unisena, kuid heatujulisena, ja ta oli kõigile muuseas maininud, et on väga ilus päev.” (lk 5)

Vara ärganud küla saab kulutulena teada, mis toimuma hakkab, kaksikud kinnitavad kõigile, et löövad selle raisa maha, ja kõik see näib mingi sogana, kui juba suvalised elanikud teavad kavandatavast tapatööst, küllap siis ohvergi on teadlik. Aga noh, läheb nii ja teisiti ning ohver saab oodatavast teada alles viimasel hetkel, ning peaväljakul, koduukse ees pussitavadki lihunikest kaksikvennad võimaliku häbistaja surnuks. Rahvas vaatab ja ahhetab.

“Ometi paistis reaalsus sedamoodi, nagu poleks vennad Vicariod midagi ette võtnud, et tappa Santiago Nasar otsekohe ja ilma avaliku vaatemänguta, vaid tegid kõik mõeldava ja enamgi, et keegi oleks tapmist takistanud, kuid selles ei olnud neil edu.” (lk 30)

Tekst on esitatud uurimusena, mida minategelane (ohvri tuttav) aastaid hiljem sooritab, võttes ütlusi nii mahajäetud pruudilt, ohvri sugulastelt ja sõpradelt, tapjatelt kui arvukatelt pealtnägijatelt. Kõik räägivad, et jah, läks kahjuks nii kuigi võinuks kergelt juhtumata jääda, aga vaat see väike vajalik lüke jäi minu või teiste poolt tegemata. Aumõrva sooritajad pääsesid peale kolmeaastast uurimist (või õigemini vanglas tohletamist) vabaks, ega nemadki tehtu just uhkust tunne, aga noh, tegemata ei saanud jätta.

Fatalism rõhub õlgu ning mõnedki naturalistlikud detailid on päris õõvastavad, kõik need ohvri soolikad ja muu. Muidu kena ja elav ühiskond, aga näed siis, kuidas korraga jalgealuse kaotavad. Eks siit võiks tõlkija poolt lubatud maagilist realismi otsida, aga seda ehk ennekõike pruudi ja peigmehe suhetest enne ja aastaid peale pulmi. Koletu ja sünge lugu, mis veereb oma verise lõpu poole, tipnedes sellega, et ema sulgeb ukse ohvrist poja ees, kuna see olevat juba majas. Sest teenijanna nägi nägemust. Ja muu selline.

kaupo sempelson