Mark Lawrence – Prince of Thorns (2012)

Võrdlemisi hingetu fantasy, mis püsib kahel vaalal – kättemaksu- ja võimuihal. Ja nii on tekst üle kuhjatud karmi disainvägivallaga, mille keskmes on loo 14-aastane kangelane Jorg, kes tahab kätte maksta oma kuningliku ema ja venna tapmise eest naaberkuninga poolt (ainult et Jorgi isa juba leidis selle kuningaga lepituse – valurahaks mõrvade eest ühe maa-ala kasutamise ja veidi kuninglikku nänni) ning niisamuti saada Impeeriumi valitsejaks, kes siis heidaks enda alla kümneid ja kümneid rivaalitsevaid kuningriike.

Eks Jorgi püüdlustele võiks kaasa elada, kui ta vaid poleks puberteedist psühhopaat. Jorg on üpris hea (või kurb) näide sellest, kuidas noore inimese ebaküpsus olukorrad hullemaks keeravad – või on süüdi pehmokultuur, et vahel nagu ootaks mingeid läbirääkimisi või nii, seeasemel et kael läbi raiuda. (Okei, Jorgi kujunemist ja eduteed selle kõrilõikajate kamba eesotsas võis tõsiselt mõjutada üks jõud, mis aga jäägu siin saladuskatte alla.) Autor püüab vägivalda välja pigistada justkui igast viimasest kivistki, või ta eesmärk ongi peategelast võimalikult ühekülgse või psühhopaadina näidata? Eks muud tegelased on ühtmoodi nurjatud bad assid, neis pole mingit psühholoogilise sügavuse virvendust. Nagu sellest veel vähe oleks – kõik, mis see mentaalsete probleemidega noormees ette võtab, see ka õnnestub. Võidab surnuid, hävitab kuningaid. Või peaks tegelasele sügavust andma see ema ja venna kaotusvalu segatuna isaarmastuse puudumisega? Või siis See värk põhjustaski peategelase infantiilse ja psühhopaatilise suhte ümbritsevaga?

Romaan ise on ehk tulevikumaailmast, mis moodustunud peale apokalüptilist katastroofi (1111 aastat tagasi?) mingiks keskajalaadsete riigikeste võitlevaks mülkaks. On ammud ja mõõgad ning säilinud raamatute näol mälestus olnust, niisamuti radioaktiivsete jäätmete lekkimine ja sellest põhjustatud muteerumised. Natuke arusaamatuks jäi, kes siis veel need supermängijad on ja mispidi need vana maailmaga seotud olla võivad.

Ei oskagi öelda, kas Lawrence'i triloogia järgmist raamatut loeksin, kuidagi liialt hingetu värk. “Jee, olen Jorg, jee, võimu nimel on kõik lubatud.” Võrdlemisi üheülbaline, nagu.

“We learned about death in the kitchens too. We watched the cook turn live chickens to dead meat with a twist of his hands. We watched Ethel the Bread pluck the fat hens, leaving them naked in death, ready for gutting. You soon learn there's no elegance or dignity in death if you spend time in the castle kitchens. You learn how ugly it is, and how good it tastes.” (lk 121)

ulmekirjanduse baas