Kogumiku ainus lugu, kus peategelast
tabab midagi romantilist (muidugi on ka teistes lugudes
tundevilksatusi, aga ei midagi sellist, kus kaks täiskasvanud ja
normaalset inimest sooviks teineteisega kauem koos olla – sest noh,
see on tore). Lugu ise on üpris tavapärane – tuleb elus
(akadeemiliselt) peksa saanud loodusuurija Kane ja asub uurima
kolkaplaneedi bioloogilist eripära: kiilid ja nende hiiglaslikud
vastsed. Kiilid on ebaloomulikult suured ja eluohtlikud, ja vastsed
ehk sipelgalõvid... no need on üldse omaette ooperist. Aga nagu
selgub, sellisele kõrbeplaneedile enam kui vajalikud. Peategelane
Kane tutvub ühtlasi planeedi inimeste eripäradega, mis osutuvad
vastuoluliselt huvitavaks (islamihõnguline mitmenaisepidamine jms).
Nagu öeldud, on tekst tavapärase ulme
laadis ja lugejat millegi enneolematuga jalust ei raba (mitte et seda
peakski). On tegelased, kes moodustavad toimiva sümbioosi, on vaja
läbi elada mitmeid katsumusi, et peategelane positiivseks vormida.
Ja muidugi, see eripärane kõrbeplaneet, mis peaks meelde tuletama,
et igasugu tilulilu pole tingimata vajalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar