Helen Käit – Kuu kättemaks (Täheaeg 13, 2014)

Et eelmine kord tekitas küsimusi, et mida õieti Käiti tekstid meenutavad, siis nüüd võiks öelda, et need meenutavad traditsioonilist või isegi vanamoodsat ulmet; noh, veel täpsemalt võttes selliseks kirjanduseks, mida ulmevõõras lugeja peab oma ettekujutluses ulmeks.

Nii on seekordne lugu sellest, kuidas kosmonaudid tabavad Kuult sellise imelise aine, millest on võimalik tohutult energiat saada – ja seda radioaktiivsete kõrvalmõjudeta! (Tõsi küll, kosmonaudid tunnevad, et midagi on... kahtlast).

“Liu avastatud uus aine osutus sensiatsiooniliseks. Isegi selle mõnemillimeetrise näidise põhjal, mis naisel õnnestus tookord pinnasest välja uuristada, tegid teadlased kindlaks, et tegemist on millegi täiesti harukordsega. Üldse mitte liialdades võib öelda, et see avastus avas inimkonna ajaloos täiesti uue peatüki.” (lk 135)

Puhkeb energiarevolutsioon, Kuult hakatakse kaevandama seda minotauriumiks nimetatud imeainet ning Maa läheb 90% ulatuses üle minotauriumist saadavale energiale, mistõttu Lähis-Ida naftariike tabab katastroof, kuid mõne aja jooksul olukord normaliseerub. Kuid siis... hakkavad Kuu kaevandusi tabama seletamatud õnnetused. Ja aine esmaavastajad-kosmonaudid leiavad – mingi eluvorm on Kuul ja sellele ei meeldi kaevandamine ja minotauriumist ilmajäämine! Eks üks asi viib teiseni ja saabuv katastroof on enneolematu.

Nojah, tekst on veidi naiivne ja võiks mingil moel camp olla, kuid pole samas selleks niivõrd pöörane või jabur. Mõlemad Käiti lood on üsna sarnase ülesehitusega, pikk sissejuhatus probleemsesse situatsiooni, sellele järgneb pikem ajaline paus normaliseerumisega, millele järgneb siis olukorra järsk eskaleerumine ja katastroof. Kui eelmises loos jääb katastroof võrdlemisi üksikisikute tasandile, siis selles loos on ikka... väga tõsine pauk.

ulmekirjanduse baas