Lugu ühest enneolematust
arheoloogilisest leiust, mis koosneb vihmametsa mattunud püramiidide
kompleksist. Enneolematuks teeb ühe püramiidi all olev salapärane
must ja lage ruum, kus paiknevad neli sarka. Milleks (ja kuidas)
selline suur ruum ehitatud (mida kutsutakse “mustaks paleeks”) ja
mis otstarbeks on need sargad (pole märkigi, et midagi-kedagi oleks
seal sees olnud; või üleüldse, mis ainest need moodustised
koosnevad), kompleksi uurijad ei tea – meie aja suurim mõistatus!
Ja ühel hetkel kaovad kolm meest, kes neid sarku uurisid...
16 aastat hiljem saabub järjekordne
grupp püramiide uurima ja muuhulgas neil sooviks lahendada “musta
palee” saladus. Väljakaevamisel osalevad üliõpilased (ühe
üliõpilase isa oli nende hulgas, kes aastaid tagasi kadusid)
hakkavad isekeskis arutama võimalust, et need sargad... on äkki
organismid? Või ikka ei ole? Pigem ikka ei ole. Kuid... Kas
tõesti... Ei või olla!
Teksti võiks pidada õuduse sugemetega
young adult kirjanduseks, igal juhul väljendub autor vägagi
hillitsetult, korralikult, noh, nagu noorsoojutustustes oli ja mõnel
juhul ka on kombeks. Tegelased üksteisest suurt ei eristu, on noored
üliõpilased ja vanemad uurijad, kõik nad väljenduvad üsna
ühtemoodi; autorile ongi ehk esmatähtis olnud loo jutustamine ja
pinge kruvimine. Puänt on pisut ootamatu, aga tänu sellele ei
lasegi lool millekski ebamääraseks muutuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar