Järjekordne tekst, mis leiab aset
Eestis. Lugu siis tuleviku linnastunud, hermeetilisest elust. Sest
orgaaniline on ohtlik ja halvemal juhul tappev. Muutus on toimunud
ehk põlvkonna jooksul, veel on inimesi, kes mäletavad elu
väljaspool linna, lõhnu ja maitseid ja helisid. Linnas pole mulda
ega linde (kuigi mõned rotid küll), taimi kasvatatakse erilistes
õhukasvuhoonetes jms. On inimeste maailm ja on ala, kus elavad
põlatud alalised, need inimesed, kes keelduvad või keda ei lasta
linnadesse. Eks autor on väga teravalt eristanud kaks maailma –
maal (alal) elatakse loomulikumalt ja siis linna keskkond, mis on
steriilne kontrolliühiskond. Ja kontrolli ei tekitata vaid üksteise
järel nuhkimisega, kuid ka ohtrate ravimite manustamisega (nt
igapäevane unerohi jms), mis võtavad mälestused ja zombistavad
inimese halliks massiks.
Nagu näha, on tegemist düstoopiaga,
loodusega sideme läbi raiutud maailm, mis liigub enesehävingu poole
(või noh, kui suurema osa inimkonna viljatusse väljasuremine peaks
olema Maale mingil moel negatiivne või nii). Jaaksi lugu on kui
kauge sugulane Järve katastroofiromaanile. Ulmebaasis on juttu
maaläheduse idealiseerimisest, aga ma pole päris kindel, kas see on
autori poolt täpselt nii mõeldud. Kahtlen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar