Jüri Ehlvest – Hobune eikusagilt (2002)

Ehlvest, Krauklis ja Helves ehk kompott kolmest autorist. Krauklis võiks olla justkui see tola Ehlvest ja Helves mingis mõttes deemon Ehlvest. Ehk siis Ehlvest kirjutab Ehlvestist ja Ehlvestist, kes omavahel muudkui kana kitkuvad, tõeline Ehlvest on aga see Ehlvest, kes kirjutab Ehlvestidest. Masohhistlikust Ehlvestist ja sadistlikust Ehlvestist, kes jutustavad lugusid. Üks loob maailma, teine korrastab maailma. (Mingi triksterivärk, vä?) Eks ehlvestimängu juurde käib paratamatult peegeldamine – jah, siin ei ole juttu Ehlvestist endast (tegemist ikkagi fiktsiooniga), ei, midagi siiski on Ehlvestist endast (kuigi selgelt tegemist fiktsiooniga). Pigistad vaheldumisi silmi kinni ja lahti, kinni ja lahti, metafiktsioon sähvib ja rähkleb sinna ja tänna. Kokku siis ehlvestlik omamütoloogia.

Eks autor on paratamatult väga osav ja kaasakiskuv kirjutaja, ainult et see ehlvestimäng ei lähe minu jaoks väga käima – küllap kirjutamishetkel oli selline müstifikatsioon kindlasti põnev ja tore ja mänguline, aga nüüd takkajärgi tundub see olevat autori igavamaid loomeperioode (no raamatu lõpulugu on selline... meetodi nüristumine või ammendumine või ummistumine), eriti võrreldes hiljem järgneva üdini raputava “Palverännakuga”. Kuigi huvitaval kombel on siin raamatus üpriski Eesti ajaloo teemad... millegipärast.

“Jah, mul peab ju mingi ajend olema, et taas kord mingist Krauklise kokkukeeratud jamast kirjutada, sest arvestades, mida see nupust nikastanud inimene saadab korda päevast päeva, peab tema järjekordne supp sisaldama mingit erilist tera, igast tema nõmedusest kirjutada ei jõuaks keegi.” (“Põgenemine Egiptimaale”, lk 90)

ekspress

postimees