Jüri Ehlvest – Päkapikk kirjutab (1997)

Võibolla olen viimasel ajal liiga palju ulmet lugenud ja näen juba tonte seal, kus neid iseenesest olla ei pruugigi – ehk siis selle jutukogu põhjal näib, nagu oleks Ehlvest vahel õuduskirjandust loonud. Seda muidugi... ehlvestlikus laadis, aga ikkagi, mõned lood on kohe sellised horrorid!

Näiteks “Sadestumine”. Mees jutustab kõrtsilauas ühest naisega tutvumisest. Kirg on nii kuum, et... kõik läheb kärmelt. Aga peagi leiab ta naise postkastist koera saba. Selgub, et naine käis öösiti jalutamas ja neil käikudel tekkis talle vestluskaaslane (kes siis öösiti koeraga jalutas), kellega naine suhtlemise lõpetas peale jutustajaga sehmimist, ja nüüd siis too mahajäetud vestluskaaslane nõuab veel viimast kesköist kokkusaamist, või muidu! Või siis “Armuavaldus”, minajutustaja satub rongiga linna, kuhu ta pole aastaid sattunud ja kus elasid ta vanemad. Noh, läheb siis surnuaiale vanemate haudu otsima, aga satub seal hauakaevajaga mingisse jamasse. Saab viimaks surnuaialt põgenema, ja veel jõuab viimase rongi peale, aga... tõkkepuu külge on keegi kitse sidunud ja peale rongi lahkumist pooks tõusev tõkkepuu kitse üles. Ja nii edasi. Milline painav atmosfäär. Ja no “Keisri tulek” on midagi tõeliselt jõledat, kus seguneb lapsevanemate hauarüvetamine Jeesuse ülestõusmismüüdiga, moodustades kokku paraja splätterhorrori.

Eks selliseid lugusid ole veel, mida võiks piiripealseks õuduseks (või uue laine ulmeks?) kvalifitseerida.

päevaleht