Mehis Pihla – Vastuoksa (Täheaeg 13, 2014)

Selgelt eripärane lugu nö tavapäraste ulmejuttude keskel ja juba teema ise on mitteklassikalisest eesti ulme valdkonnast – eesti kultuurilugu 20. sajandi algul (tõsi küll, nagu selgub, on see omal kombel põimunud kapitalistide ja imperialistide sepitsustega). Ehk siis Jaan Oks ja ta keeruline saatus Tuglase haige fantaasia rüpes. Alternatiivajalugu, kus ühtmoodi sees 1905.a. revolutsioon, Noor-Eesti salatehingud, Nikola Tesla katsetused kui ka Eesti Vabariigi sünd.

Oks nimelt saabub Tallinna, kus peaks kohtuma Tuglasega, kes lubab talle avaldamist. Kahjuks on käimas 1905.a. mäss ning Oks arreteeritakse Volta tehase juures kui üks mässus osalejatest, ja saadetakse Siberisse talvisele raudtee-ehitusele kõngema. Ent seal päästab ta inglise keele oskus, sest kuulus Tesla on püstitanud Siberis laborikompleksi, katsetamaks õhu kaudu leviva energia võimalusi. Noh, Teslal vaja inglise keelt mõistvat abilist, kes on valmis õnnetuses hävima... ja tulemuseks on Tunguusi katastroof. Kuid Oks ei hävi megaplahvatuses ja ta komberdab läbi Venemaa tagasi kodumaa poole. Siin selgub, et on kaks Oksa – see, kes Tuglase jt väljamõeldiste järgi elanud õpetajana Samaaras ja mujal, ning see Oks, kes võetakse järelvalve alla ning kellelt tahetakse pinnida Tesla saladusi. Aga mitte ainult, kuid seda ei hakka siin kirjeldama.

Pihla oskab kirjutada ja tekst vääriks kahtlemata laiemat lugejaskonda kui Täheaja tavapärane auditoorium (ja kas tegemist on neist kümnest autorist noorimaga?). Tekst on stiilselt konarlik ja kõik need Oksa jõuetud sajatused Tuglase jt poole, no need on kurbnaljakad. Teksti võiks võtta kui hullumeelsuse imitatsiooni – äkki see seletuskiri on puhtalt minategelase luulud või nägemused, mil pole reaalsusega pistmist. Sest noh, eks ka kirja adressaat ole... Kuratlik värk.

ulmekirjanduse baas