Terry Pratchett – Tillud vabamehed (2005)

Noore Tiffany avalugu on ehk tarmukam kui sellele järgnenud romaan (jajah, loogiline lause). Tegelastega tutvumine on omamoodi põnev, ikkagi uus maailm või nii. Nac Mac Feegle'd ja nende pöörane energia on toredalt nakkav. Noh, ja ega Tiffanygi pole selline tüütus või enesekordaja nagu mõned Pratchetti tegelased olema kipuvad. Ja et tegemist noorteraamatuga, siis on vaid kaks naljakatsetust seksuaalsuse teemal – muidu on see vahel tõesti tüütu, kui täiskasvanulikud tegelased käituvad punastavate lollikestena.

Teema ise on üpris psühhedeelne – jagelemine õnnetu Haldjakuningannaga, kes otsib teistest maailmadest lohutust, mille siis omakorda oma unenäolisse ilma tarib. Muuhulgas siis Tiffany noore venna – ning Tiffany läheb teda päästma koos Feegle piktsidega. Muidugi laheneb lugu igati õnnelikult jne, ning noor tüdruk leiab eneses nõia kutsumuse, saades selleks õnnistuse Weatherwaxilt endalt (võimalik mantlipärija või nii... aga millal küll Pratchett selleni jõuda võiks?). Et siis selline kerge meelelahutus.

ulmekirjanduse baas