Marusja Klimova – Siniveri (2014)

Mis on undergroundkirjandus? Teadagi, kas mingi arusaamatu sonimine eksperimenteerimise teemal või siis elu värskuse ja võikuse lugejale kaela kallamine. Klimova suurt ei eksperimenteeri, seega saab üsna jõhkra ja häiriva pildi autoripoolsest kujutelmast kaheksakümnendate elust Leningradis; seda siis läbi Marusja kasvuaastatest ja täiskasvanueast kui ka Marusja tuttava homo Pavliku päevikukatketest. Pavlik soovib välismaale elama saada, viimaks vist õnnestubki, kui ta laseb end juudiks mehkeldada ning nii saab Saksamaale asuda.

Klimova on kokku kirjutanud üpris rämeda ja räpase argimaailma. Marusja lapsepõlv ja igasugused kokkupuuted poiste või perverssete meeste tahtmistega, joomised ja tembud, suhted vanematega, venna ärakeeramine; see võiks olla grotesk, aga millegipärast on tunne, et sellises laadis võiski ühe nõukogudeaegse tütarlapse elu ja juhtumised olla (muidugi, see ei tähenda, et enamikul võis selliseid kogemusi olla).

Ja siis edasi täiskasvanumana... noh, vabameelne elu, niivõrd kui võimalik. Hoorad, homod, hälvikud ja sahkerdajad; keppimine, joomine ja mammonajaht, ikkagi suurlinnaelu kui selline oma paljude eripalgeliste ahvatluste ja võimalustega; nii lapsed, täiskasvanud kui vanem generatsioon on rohkem või vähem segased või siis joomise tagajärjel arengupeetuse või isiksuse häirega (muidugi, alati võib ju endale kinnitada, et kui erilised inimesed jne). Autor jutustab mitmete tegelaste lugusid, kes Marusja või Pavlikuga kokku puutuvad (see, kuidas Pavliku või Marusja lood arenevad, on oma nähtus), vahel võiks see rajujaburus nagu naljakas olla (nagu nt Jerofejevi puhul), aga tegelikult on kogu aeg kergelt õudne või ka vastik.

Tegemist justkui üpris rämeda antipoodiga Patti Smithi tõlkele – muidugi, üks on ilukirjandus ja teine mälestused, kuid mõlemad kirjeldavad vastavalt oma paatosele Ameerika ja Venemaa tähtsamate kultuuritsentrumite elu ja selle mõningast pahupoolt. Huvitav ja julge tõlkevalik, igatahes ärksam valik kui teised hiljutised Loomingu Raamatukogu vene kirjanduse tõlked.

“Praegu oli kevad, räpane lumi polnud veel jõudnud ära sulada ning ümberringi oli kõik porine, hall ja nukker. Sellistel päevadel tundis Marusja alati rahutust ja nukrust, ta tahtis minna kusagile vaid selleks, et mitte paigal passida, ehkki minna polnud kusagile, ükskõik, võis ka lihtsalt mööda tänavaid käia, üle lompide, mööda hallidest majadest, ja sedasi niikaua kõndida, kuni ära väsid ja jalad keelduvad edasi liikumast. Seejärel võib jäise tuule käes pingile istuda, kuna minna pole kuskile ja mitte keegi sind ei oota, ja mitte keegi ei vaja kedagi, ja nii see jääbki, kuni otsa saab.” (lk 12)

trakyllmaprokrastineerinj2lle
loterii