21 november, 2014

Henry S. Whitehead – Lääne-India valgus (2014)

Kogumiku plussiks on see, et pea kõikidel lugudel on sama peategelane Gerald Canevin, seega ei ole lugemisel visklemist eri settingute vahel. Ühtlasi on tegemist selle sarja vist mahukaima raamatuga... et siis nüüd eesti keeles esinduslikult olemas 20. sajandi alguse ühe olulisema õudusautori loome või nii. Õuduskirjanduse hindamine eeldab vist teatavat meelelaadi või valmisolekut, mis mul puudub, seetõttu on mulle Whiteheadi tõlked pigem loominguraamatukogulikuks klassikanäideteks pea sajanditagusest nišikirjandusest. On oma temaatika, mida käiatakse loost loosse. Nõidused ja anomaaliad! Üleloomulikud jõud! Canevini lood pole iseenesest järjepidevaks tervikuks loodud, on küll mõned korduvad tegelased, aga üldiselt saaks kogumiku tekste lugeda kasvõi juhuvalikul.

Whitehead pole tehniliselt just esileküündiv autor, põhirõhk on ikka salapärastel juhtumitel ja neile mingigi seletuse leidmisel. Mis viirastub toaseinal nuttev härjapea? Miks maal veritseb ja silmi pilgutab? Miks on härra Morley eripärane? Noh, vastused neile ja teistele küsimustele on teadagi õudustäratavad ja reaalsust väänavad. Paljudel puhkudel tuleb selleks pöörduda Kariibi saartel edasiarenenud aafrika loodususundite tundmise poole.

“Vaatepilt, mis oleks tundunud groteskne igaühele, kes polnud Olevuse mineviku ja identiteediga kursis, tekitas minust tõsist tülgastust. Mõistes toimuva põhjuseks olevat õudust, tekkis mul soov katta nägu kätega. Tundsin, kuidas mind tabas kerge südamepööritus.” (“Cassius”, lk 123)

Ega ma tegelt sellest kogumikust suurt midagi kirjutada oska, õudus pole lihtsalt mu teetass, aga noh, ikkagi Fantaasia kirjastus ning enamvähem püüaks selle väljaandeid lugeda. Kuigi jah, selle kirjastuse toodetega kaasneb see üsna tavapärane probleem – raamatu kaanepildi kohta ei oska taas midagi head öelda, on justkui mõne lasteraamatu eriti ebaõnnestunud kaas.


1 kommentaar: