Jüri Kolk – Ta teab, mis ma tegin mullu suvel (Vikerkaar 10-11, 2014)

Kui hetkeks tekkis lootus, et Kolk on viimaks hakanud kirjutama tõsist proosat, siis... ei. On hoopis humanitaari unistus paremast või sobivamast maailmast. Muidugi, seda kõike tuleks võtta mingil moel tervisliku irooniaga, juba loo pealkirjaski viide hollivuudile ja nii.

Aga lugu siis sellest, kuidas 3 neidu ja 3 noormeest lähevad ühe noormehe isa erasaarele, et seal mitu nädalat lõbutseda ja paarituda. Kuid nagu kohe kohapeal selgub, ei tule sellest midagi välja, mingi õudus luurab seal saarel ringi, mis siis keerab kõik lõbustused tuksi. Tehnika niisamuti. On see Jaak, kes eelmisel suvel sama seltskonnaga kaasas oli ja kelle raamatud merre visati, mistõttu sai õnnetu nohik jälgida vaid teiste lõbutsemist ja tema üle irvitamist? Või midagi... sõnulseletamatut, kirjeldamatut? Peagi selgub, et majas on veel üks tuba. Salatuba. Kuhu saareomanik ei ole lubanud oma pojal mitte mingil juhul minna. Mis seal peituda võib? On seal tont või inimene? Noored avavad ukse...

“Järgmised päevad olid nagu jube uni. Ükshaaval andsid mu sõbrad alla. Rita hakkas rääkima väga segaseid sõnu, aga ta polnud ainus.” (lk 15)

Nojah, Kolk on Kolk, vahel traagik, vahel veiderdaja, klounigrimm vist varjab midgi, mis ehk vahel luules ilma immitseb. Aga kes teab. Tervikteksti võimalik lugeda Vikerkaare lehelt.