Kas siin raamatus on koos Kolgi kogu
proosaloome paremik, ei tea öelda, igal juhul on tegemist üpris
(või liialt?) mahuka (lühi)jutukoguga. Enamasti kajastab autor
reflektsioone sellest, mida ta on aastate jooksul inimkonnas kulgedes
kogenud – seda niisiis kirjanduslikus tõlgenduses, vaevalt et tegu
Kolgi tõsimeelse “Minu võitlusega”. Ühelt poolt harmslikud
lühilood, teiselt poolt individuaalsusest ja meheks olemisest
tänapäeva ühiskonnas (tunnistan, et osa sellest lausest kõlab
veidi jaburalt). Argielust argiabsurdi.
Raamatu parimaks tekstiks on “Kolm
poega”, mis on pea müütiline lugu luhtumisest. Jah. Elas vaene
lesknaine kolme pojaga, ning ema tahab neist kasvatada tublid mehed,
ja tõepoolest, poistest sirguvad toimekad noormehed. Ning soovides
neile kindlustada paremat saatust, saadab ema vanema poja Tartusse
kooli; see ei taha teisi maha jätta, kuid siiski läheb. Ainult
et... tee peal jääb poeg muudkui ettesattunud hädalisi aitama.
Järgmisena saadetakse keskmine poeg linna haridust saama, ainult
et... Noorem poeg kipub nüüd ise linna teiste juurde, parema elu
peale, kuid ema... otsustab teisiti. Tegemist siis musta huumoriga
vürtsitatud muinasjutuga, mille vildakas finaal annab omapoolse
võimaliku tõlgenduse nii mõnelegi tuntud muinasloole. Igal juhul,
meisterlik lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar