12 november, 2014

Roald Dahl – Külaline (2014)

Tõlkekogus neli lugu, neis kolmes peategelaseks mehed ja ühe puhul siis naine. Lood sellest, kui kastreerivalt võivad mõjuda meestele ulakad naisseiklused (muidugi, oleneb mehest! Kahe loo kangelane onu Oswald vaevalt nüüd millestki heitub...). Eriti kurb näide on “Suur naistevahetus”, kus abikaasa saab loo lõpus oma pahaaimamatult naiselt kuulda üpris kurvastavat tõde. Ehk lõpulugu “Lita” läheb kuidagi... vanamoeliseks – seal loos luuakse nimelt lõhna, mis ajaks mehe hullupööra kiima (sest veel ahvinimestel oli säändne võime) ja selle lõhna mõju all otsiks ta endale rahuldamiseks ükskõik millise naise; mis, noh, iseenesest on päris jube mõte. Üks lõhna kasutusviis võinuks olla näiteks meeleavalduste laiali ajamine: pisargaasi asemel pritsitaks meeleavaldajaid selle lõhnaga, ning algaks suur naistemurdmine. Iseasi, mida arvaks asjast mõni naine, kes ei soovi, et suvaline koll teda korraga murraks ja väntsutaks.

Sellistele kergemeelsetele lugudele vastukaaluks on “Viimane vaatus”, kus peategelaseks keskealine naine, kes peale pikka õnnelikku abielu kaotab autoõnnetuses abikaasa. Paar oli omavahel tõesti lähedane, ja kuidas nüüd peale ränka kaotust eluga edasi minna, kui lihtsam oleks enesetapp? Psühholoog muudkui toonitab, et vaja asemele leida uus mees, kellega seksida ja nii pingeid lahendada jne. Kui siis mõne aasta möödudes tööreisil olles kohtub naine oma kooliaegset armsamat, kellega minnakse dringile, mis omakorda viib välja selleni, et võiks hakata keharõõme jagama. Ent voodis see günekoloogist mees... Jällegi üks sadistlik lõpp, tekib küsimus, kas Dahl ise ka mõistis siin oma musta huumori ränkust.

Eks Dahl kirjutab niisiis selliseid omal moel riivatuid lugusid, mis mõnel puhul kombivad hea maitse piire – aga noh, tunnustatud autoril on see lubatud jms. Ei saa öelda, et tegemist oleks kirjandusklassika kullafondi kuuluvate novellidega, peamine on vürtsikas puänt kui selline, mingeid erilisi lugejaid kaunistavaid õpetusivasid siit ei leia. Kolme meheloo kõrval kerkib ehk rohkem esile see ainus naislugu, mis sirutub inimkogemuse päris traagilistele aladele. Ja ikkagi, kas Dahlile oli see lugu samasugune kergemeelne riivatus nagu teised kolm lugu? Ei oskagi arvata.

Kõlab veidralt, aga kõik need kogumiku lood on ulmekirjanduse baasis ära märgitud.

“Mina ise ei ole kunagi, absoluutselt mitte kunagi lubanud lähedasel suhtel kesta kauem kui kaksteist tundi. See on viimane piir. Isegi kaheksa tundi on minu arvates juba liiast. Vaadake näiteks, mis juhtus Isabellaga. Kui me seisime püramiidi tipus, oli ta võrratu kehaga daam, nõtke ja mänguline nagu kutsikas, ning kui ma oleksin jätnud ta sinna nonde kolme araabia kõrilõikaja meelevalda ja üksinda alla hiilinud, oleks kõik olnud hästi. Aga ma jäin rumalal kombel tema juurde ja aitasin tal alla ronida, ning selle tagajärjel muutus armastusväärne daam vulgaarseks kriiskavaks lirvaks, keda oli vastik vaadata.” (“Külaline”, lk 20)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar